et lendel sis fahil na uluk in da duiti nas meni.
– Sentimon Sentian
Need tõlgituna kõnelevad tuule ja maa keelt
ja väärituile on nad hukust kaugemal, peade kohal,
erilisuse silmapiiril, mõni kauge hetk ja maitse,
mis on lubatud ärkama valitute meelel,
üks salajane tunne, see mis halluses pöörelnud - keerelnud,
nüüd helesiniste vallutuste allumatuses, universumeid neelanud
ja kiitnud takka, nõudnud lausa veel, tahtest ainult puudu,
kui mõistnud seda, siis võitnud mitte ainult teisi, vaid lausa enese,
need seitse, need kontrolli jumalad, kelle liualt on pühitud toit,
magus-mõrkjas, hapude miljööväärtuslike tundmustega,
maapealsete kannatusteks, nüüd nälginud ja lagunemas
binaarsusest kõduks: tudile, tudile, väike laps, varsti, varsti.
Uute valguste ja nendest täitunute laupadel särab täht,
mõni silmarillion, mõni looduse ärataja, relvade roostetaja,
saladuste vallandaja, päikeste tõstja, süsteemidest väljutaja,
et siis kui kätte on jõudnud aeg, see nüüd-moment,
ütleksid ka nemad sõnadeta seda vabaduse valikut,
teie seal teisel pool, nüüd on palutud panust,
kõik hea ja halb ja veelgi hullem, kõik teadmiste
ja teadlikkuste olendid, meie oleme siin ja oleme valmis,
panustage palun.
No comments:
Post a Comment