Ponte Vecchio või see kõlab nagu patt

See algas nagu paljud teised olid alanud –

kolme taalri ja 777 sümboliga kingitud piletitel

ooperile, kus "O mio babbino caro" aaria ajal

otsustas üks vana ja väsinud süda seiskuda

ja anda kehale vaba voli langeda sinna kuhu 

ta soovis. Keegi ei teinud märkama elutut

inim-angerjat, andestuse muie näol, kordamas

aju hallolluses veel mõtet: "Ta armastab mind."

Pühapäevase missa ajal, igaviku laste

taevaste ootuste üksinduses, (et ikka pikemalt saaks,

ma tean) lugejate ja kuulajate rõõmuks, naljaga, ikka

sandistamaks mõttekäike, tõusis 7 aastane poisiklutt,

kiriku jäigalt pingilt ja avastas silme eest pimeduse tähed,

ehmatas korraks ja kuulis kolbas lisaks enda häälele nüüd

veel sametiselt võõra aktsendiga mehe häält.

Seitsmes õde, keda vanemad hüüdsid peletiseks,

magas aidas, mitte tahtlikult, vaid vanemate soovist säästa

ilusamad parematele noorperemeestele.

Kõige rikkam sai rikkamaks kui õnneliku, 

või vaatenurga väänutamise ajel, õnnetu juhuse tahtel,

murdis aita ja viljastas tüdrukut. (Saatuse vingerpuss)

Ühel vaskpiip hambus, piip kui pigi pirakas, 

tohlakate sõprade naerust murtud, hing klotsina kaelas,

rendile anda silt pannud maabuma ajatuid olendeid,

seitsmes olend ütles: "Mina olen siin. Nüüd on minu aeg."

Et kasvatada päikest surevast lillest,

loomise salajane ilu ja me oleme alati teadnud,

et ...

Kõik sulanud on hetkeks

Ehteks, kui ühel teel, nagu lõpmata kee, 

isehakanud Nipernaadi seisab ja kuulab

varahommikuse udu õrnust rukkiräägu laulus,

nagu sureva suitsetaja rögin, mis lapsi magada 

ei lase, keskööpäikese väljapeetud seniidis,

vaikuse imitatsioon reaalsuse punsunud mõistmises,

süda jäetud kalamehe vitstest punutud korvi, enne

inglit esimese tõelise talve hakul, enne kui päris

elu lubati vastu võtta, enne kui pruunisilmne

klaaskuulike veeres sooja koha alla, petetud 

pilkude eest varju, kui vajatud pole miski varem olnud.

Jäätunud ja metalne härg seisab kollaste parkide

õdakus, valmisolek, mitmikkõiksus, edasi Kentucky lõvid,

valu punanahkadele, siin pole kunagi varem 

voolanud tõelise tundmise magusmõrkjaid mahlu,

täna tõuseb mõni endast kõrgemale, maandus

jäägu ülehomsesse, tulitavad päkad, kubeme matsud,

läbi seinte ja mõõtühikute, edasi, ainult edasi,

vaata vabadust süütamas pärast ühtimist sigaretti

ja naeratamas minu täitunud tühjusesse.

Oled sina kah...

Ustavust annab mõõta? 

Panid ameti maha, et selgitada kellelegi

oma valiku õigsust, kuid siiski ei huvita kedagi

see selgitus.

Kellele siis?

Nägid muusikat lendlemas vahepeatuseta,

kui ootasid esimest korda kõrvaklappideta bussi.

Udus salvestasid tundmatud inimesed sinu nägu

enne kui pöörasid oma tähelepanu tühistele asjadele,

neilgi mitu ilmet.

Teatrikunsti harrastajale on pudulojus

interaktiivne interjöör. 

Mõnus kuidas küll välja kukkus.

Vahepeal on sula ja jää, siis sula taas

Peagi ei palutud meil näidelda üksteise vabadust,

see tuli loomulikult, nagu kõik ilusad asjad:

meeneline õhtu mälestuste varalaekasse, kodutu kass,

pealagi värviline, hall kasukas voolamas siugjalt

üle tänavate ohu, libedus mille pöörasime

lapselikuks lõbuks, sinu erutuse niisked sõrmed,

puudutus mu huultel, unustuse taevalik moment.

Sinu igikestvuse iharus ja selle palveline väljendus

sulatasid mu südame, näed veri-magus-raudne,

tuk, tuk, tuks – külmalt mäelt soojadesse koobastesse, 

kandlemängu ja lullitamise kristalle täis ajatusse, 

hõbedane nuga rookis võid ja silma jäi sinu meelas keelelaks, 

kui pidasin vajalikuks nahka vahetada, 

tõelisusele kaasaks.

Elupuu ja karikate rüütli saatel keerasid sa end 

minu poole, naeratasid seda naeratust, millega

minu sisemistele randadele soolased lained laksusid,

kustutades vanad jäljed liival ja äratades minu

kuninglikku pärlipüüdja ülesannet – vanem 

kui reaalsus ise, sealt maalt polnud ei ühte ega teist.

Täna kutsusin sind sõnadeta esile, areenil veel

puidu aroom, metalliklõbin, rattakesed ja vedrud,

õhtuks saab neist midagi erilist, erilisemat,

sarlakpunased kardinad avanevad ja valgusele

saab antud teine nimi, äratus siidjal nahal,

puudutuste vaheline ruum, ainult sina, ainult sina.

Ainult Sina.

Transfiguratiivne mõjuala (luule vormis)

(Arlekiini trapets on reaalsuse supernäidis)

seisva aja ja liikuva inimese vaheline arusaamatus

on loomise algaine, kui seesamune arlekiin 

teeb valiku ja andub valikust tingitud võimalikkustele,

ja nad ütlesid, et neid ei eksisteeri,

siiski kontrollist lähtuvate pealiskaelade 

ja sadulaloojate üksindus lubab valge sulega

kriipida kollasele pärgamendile alg-vandeid

ja mõnuainete kummastava teadlikkuse

lähenemisel pragmaatilisele kunstnikkule (kes küll sellist teab)

on küll rumalust rohkem kui lootust,

inimese esmane implantaat on ülesande tõekohasus

ja selle sama ülesande pimesi järgimine,

koodi murtakse valguses,

ühel õhtul murdis polaartüdruk poissi

ja ehmatas üheks sumbumise võlu peale,

endal suu avatud õnne lõputuks karjeks,

pealegi pole keegi palunud süsteemivaenulikel

enda vabadusele võltsnimesid anda,

maskid ette või maha,

tore on osakeste ligi olla,

ruumis ja ruumituses,

lumi pidi ka homseks maha tulema,

ei tea kas pakib ka,

kindlasti pakib,

mõtlesin ümber,

tean küll,

kõike tean.

Kuldsete seierite itkes

Ühel õhtul, ta ütles, me pidime olema rohkem enesega seotud 
kui varem, kui kogu asjaajamise rõõmust tulenevad valed

on saanud üksluisuse andamist raskekoeliste edasiviivaks jõuks,

selliseid keerulisi lausestruktuure suutis see tiivuline leiutada.

Ma panin kaitsed maha, puhkasin käsi ja õlgu ja ohkasin

kergendatult, kui ta asetas mu käe oma kõhule, 

see oli rohkem nahk, kui mõni teine, rohkem puudutus

kui mõni teine, rohkem allumine kosmilisele kokkupõrke

väele, millest laiali paisatud osakesed olid hävingu ja loomisakti 

vahel oodanud meie valikuid.

Ajaroju roiskuvas lehas põletas maagiline automaton

oma mürgituse riismed ja palus maailma hingelt panust –

kutse meile kõigile, siis teadsid need vähesed, keda kunagi

saab rohkem olema, et infiniitsetest sõlmedest

saab päästa vaid tõeline teadvustamine.

Kuigi Kord pole kunagi olnud tõelisuse musternäidis,

vaid Platoni koopa hädine fragment, ei suutnud enamus

näha päikest nende selja taga, otsimas kadunud

inimlapsi, meie hoopis katuse all voodis, mitu päeva jutti,

skafandrites normaalsused lohistasid varjudena jalgu

kusagil tänaval, aga mina sain tunda nahka,

mis oli rohkem nahk kui mõni teine,

rohkem puudutus kui mõni teine, edasi nägi

vaid müstiline vägi meie toimetusi, meie ulakusi,

meie vannetest vabanemist ja tiivasirutust.

Mustade päevade valed kisendasid langenu ohkes,

kui sissepoole, aina sissepoole, enne valu

ja magusaid lõhnu, tungis rautatud kabi,

sellest oli abi, peegli ees hoituna jäi imestusele

jalgu vaid leppimine, kuid sellest piisas,

sellest täiesti piisas.

Vaikuse orkester (mälestustes kaasaja)

Lapse ilumeel saab talle saatuslikuks,

kui ühel õhtul pea 20 aastat hiljem avab oma silmad 

üks rosinsilmne, müütilisusest kaugemal asetsev, toredust

ja virkust täis nahakandja, hinge vanikud puhtaks pestud

ja sätitud ilusasti tema sisemistele laudadele, 

lausa pedantlikul moel, naeratus kandmas kogu sündmuse 

suurejoonelisust, vaatajaid vaid üks, rohkemast ei piisanuks.

Kui kord oligi kõdu ja salajaste reaktsioonide kiiruses

leitud tagurpidi uskumustele väärad nimed ja kui siis kord,

see vähene kord, peeglitega definitsioonide 

definitsioone hajutati, ei meenutatudki tulevasi olekuid,

ei olemisi ja ruume nende jaotuseks,

vaid selles pühadusest eemal, nigelate ahermaal,

kus varjude hinnangud olid realiseerimata tegelikkuse iha,

seal keelitasidki võõrad struktuurid end enesest eemale,

aga vaata vaid, avati silmi, huvide kokkupuutekoha

ja langevate tähtede sajus, kusagil ikka, alati,

senimaani loodute jäljenditest loobumiseks, 

kogu elamise toredus, ilma hirmuta, surma teise kuningriigi

ahelatest prii.

Seal ta oli, sooned paistmas suletud silmadele, otsmikul

tähemärk, kutsumas mind vaikuse varjatud peole, 

varjatud kõigi teiste jaoks, intiimsuse kuldne hetk,

sõrmed leidmas oma puudutuse kaja, libisedes üle

mõistmiste, üle enama, üle selle millele pole veel nime antud

ja see oli hea, see oli enamatki.

Vaadata läbi kui nägemisest piisanuks, seda saime teada alles 

nüüd, eelmiste õhtute möödanik ja palumise peletus

kandis risti, millele väädid olid punaseid roose kimbutamiseks 

kasvatanud, ahi praksus )priks-praks( kord nii kitsas, kord nii lai,

värelesin läbi öö ja ärgates sügavast mürgitaja unest,

langesin tänulikkuse venival nööril lapseks –

et saanuks sind vaid vaadata.

*kõiksus*

Valguse andja ja Valguse kandja (meelelisusest)

Sõlmedega olid seotud vaid kinnipäästetud, 

need keda meie ei pidanud vastutuse vääriliseks 

aga siis kui minu tubasusest leidis end defineerimatu 

hingest kaugemal, kaugemalt kui päästjate surmaeelsus,

naeratus murdmas end minu nähtamatutest barjääridest läbi,

andsin ma end oma soovide vallatusele, magneetiline 

kokkupõrge mille otstarve kui oligi asendatud magmast kuumema

sisemusega, oli lõpuks minu enese valik, minu enese nõudmine

ja selle maagia andumuses polnud mul vajagi vähemat.

Kui kodune tunne sõrmitses mind kui väsinud pilli,

kui säravate silmade vallandatud teadlikkus pani unustama,

kell kui näriv tunne, jäänud eilsesse, eile kui tuhat aastat tagasi,

ühe samaväärse kuid teisiti Oleva puudutusega,

meelelisusest meeletuseni, ärkamiseaja pisarad kastmas

juba nutetud patju, õrn kuid vigane, kuldsete seieritega käiv

animus ja anima, moment millegi suure jalamil, 

kus ainult eemaldudes võid näha üleelusuurust 

ja uskmatutele ning hirmunutele nähtamatut kirja:

"Siin me oleme ja siin me näeme."

Ulatada juurtest

Ja nad kõndisid öhe, eelnevalt veendunud oma tunnete määramatuses,

õndsus voolamas sillerdusena hinge süvikuid mööda, 

kustuvate tänavavalgustite valgus seadmas veel viimseid niite 

läbi teeseldud üksinduse, et siis kostaks kellegi suust:

"Ma olen läbi ja lõhki uskumises, et need kes leiavad teineteist

sellistel aegadel on ehk tõelised igapäeva kangelased,

maagiat täis ja kindlad nii eneses kui selles kes on leitud,

sest kui pimedaid aegu läbides säilitada oskus näha valgust,

on see ikka pagana tänuväärt."

Muserdatud veel ainult teadvustamisest, et elamise päevad 

on jagatud nende vahel, kes on valinud elada, saab isegi

see veider adruline tunne oma haisev-magusa äratuse

ja soovib veel veidi aega, et kõigel mis saab olema 

jäänuks sädet leegi tarvis ja kõigel mis peab veel minema

jaguks lõppemise kergust.

Siin see oli, kogu olemise kunst ühes hetkes, 

mille algusel polnud nime ja mille lõpp oli veel välja mõtlemata,

et tuul, kes oli toonud end kutsumata lõunast 

silitaks just selle toome varjus neid kasteseid põski,

et pagari vile koos pruunis vammuses kringli 

sünnitusaurudega tantsiskleks mänglevas kerguses

nooruse mitmiktajusse, 

et kaks kätt leiaksid puudutuse 

ja täidaksid ruumi selle vahel,

alles siis oleks...

tiktok

Nad köhisid kaasa, haigutasid kaasa, jooksid kaasa,

mida oleksime pidanud tegema, kui individuaalsus

poleks olnudki nii individuaalne, maailma silmad 

nutsid meile märkide keeles ja laulude algoritmid

nõidusid vaikust, nõudsid vaikust, 

kahvel, lusikas, nuga, kõik kukkusid ühel ja samal ajal,

taro poodu ei paistnudki nii nukker, viskas sõrme

ja puistas päikest oma säravvalge naeratusega,

ja ma jätsin hambaharja koju, mis ta küll minust arvab,

astun tuppa ja tunnen vagiinaküünalde lembuses

ihaleva naise esimest erutuselainet, teine tuleb homme,

nõuan endalt varasemat lahendust, esitatud,

kunagi jätkati järglastega midagi suurt, mõni idee,

kunst, lootus, tervis, nüüd vaatan neid idanemata lahkumas

suures plekist konteineris, 

taevas mustmiljon tähti, kõik vaatamas vastu

ja me ei suuda enda talla all olevat kuidagi näha,

eks kõige varjatumad asjad on alati nina all,

vaimu virgutava tee kõrvale sobiski mõni

semi-meta-tekstike.

Järgmise päeva saared

See kelle nime pole võimalik hääldada,

kelle hullumeelsusel pole tähendust 

saab vabaks ainult enesest, et piiritleda

end järgmise salapäraga: võilill õitsemas

pika ja vesise suve lõpus, aed mille valge 

värv koorub, eemal vinisev mullikas,

sõrmed tilkumas tänulikkusest,

midagi enamat on tulemas, on olemas, on olnud

ja vetikate ning adru keskel kõdunev laip

ei ehmata kedagi enam oma haisuga, romantiline

tunnustus saada uueks, vesi veest ja tuli tulest,

Kõpus nähti tempel-majakaid kõndimas –

muistsed hiiud oma panoraam vaatega,

kükloopne silm vaatamas läbi igapäeva udu,

sedasi, ainult sedasi, kindlasti veidi teisiti,

ei kuidagi, ainult lubamise ruumi rõõmsas vaikuses:

"Sa oled järsku nii kurva näoga." (haavatavus)

kõige esimene vägine, puruneva mäe pulbrist

vooliti sinu sisemine ilu, voolava magma

kuumus täidab su sooned, rohi katab su lauba,

silmade asemel kohvioad, aroom heljumas 

Karlova talves, plätudega oli külm osta sulle sõltuvust,

uue aja hommikul särisesid pannil ainsad tõelised

mõistmised, kui kipitavate silmade kiuste tervitati 

päeva ja teineteist kõige kaunimate liigutustega,

liigutused liigutustest, ilma ruumist liikumata,

lahkuse palav meeletus kõige, kõige, kõigemas

ja vaata me olimegi üks.

Kärbeste paraad

Ühe pilgu andumus on võrdväärne kõige sündsusetuma (kui nii oleks päris)

puudutusega kuid millest lähtuvalt ei pea ükski hingav

ja naeratav peletis end varjama (olla uhkusega kole)

ja koledast saigi kaunis

 

teate ma pean tunnistama et pärast väsimuse tormi

olen ma jõudnud tema silma

ja siin on päriselt pagana rahulik

 

draama kärbsed pinisevad kahenäoliste maskidega ringi

ja otsivad reageerijaid

 

kivil istus väike kurb

mõtles miks ta nõnda on

koivad välja sirutas

üksi oli ilusam

 

ja siis tuli nähtamatu laine ja kandis endaga kõik need 

kes lasid end kanda

 

kes kurat kutsus?

 

aga siin me oleme

ja ega seegi just kõige halvem pole

 

nipsti* ja saigi valgus

(NüüD)

Meie, kes me ei pidanud vastu kõrbetuultele, mis olid otsustanud

puhuma hakata just nagu mõnituseks, näkku sülitamiseks,

et meie isad ja isade isad, emad ja emade emad polnud 

kordagi tähtsaks pidanud seda mis tähtis oli, vaid traditsioonide

karvaste ämblikujalgade hirmus söödeti juba sündides

kõigile sisse võltsväärtusi ja mõistmisi, mille lõksudes

jagus mett ka kõige näljasemale hirmunule, hundile,

kontroll ja pidev vastuhakk, lootus ja mõistmatuse hall pea,

pidevas polaarsuses toituvad nähtamatud maod, kerinud

end valguse viimastele tornidele, väädid ootamas kuldseks

kasvamist, et enne seda mille nimetamiseks tuleb mõistusest 

vabaneda võiks kosta väljavalitute koor, kui nüüd vaid

jaguks neid kalleid ja kauneid, neist müstilisi ja unustatuid,

eheduse vaatlust on alati peetud väljakannatamatuks,

kuid siiski pidi põrmuks saamise hoidumiseks leidma

verbaalseid vormeleid, et tähistaeva kajad ei paeluks

oma suurusega vaid meenutaks meie endi suurust,

et ühe mehe armee pole kunagi varem tähendust loonud

kellegi teise arvelt ja sealt nad kukkusid – võimalikkuste inglid,

 

sündmused, mille metamudelid on olemise variatsioonid

ja nende variatsioonide peegeldused, sest miks ka mitte,

kui kõik on võimalik ja ma oskasin näha vaid raskust,

kuid kui sõnad on vaid piirid ja mõistmine lasub kõige

tagumiste looride taga, siis on teadmine kiirem kui mõtlemine,

 

teada küll, kui lihtne on luua raskust, aga veel on teada,

et lihtsam on luua kergust. (NüüD)

Adonist leides (leiutades)

Sealt nad tulid, seljas kõige värskemast nahast kihid, 

õhtu purpur-päike pildumas pisikesi

niitjaid helke vaatlejate silmadesse, enne kui

pahad mõtted ja tunded vallutasid lapsikuid meeli,

enne kui liigne täiskasvanulikkus rikkus seksuaalsust,

sensuaalsust, purpur-päike, purpur-päike,

salatist olid puudu tomatid, ainult need pagana tomatid

ja ta ei pannud seda tähele, kõik vaatlused olid

läinud luhta, kõike seda enne vastvalminud õndsuse 

süvendumist kaaslase näilisse maailmatunnetusse,

mõnus, võrratu, pedantsusest väljas kaootiline 

eksisteerimine, hahahahahahahaha,

"Ma jumaldan neid jaburaid inimesi, 

keda hirm suudab rivist välja lüüa" mõeldes siinkohal

kõiki inimesi, endal pea ümber seotud lips

ja silmaalused varjutatud, päike limpsis veel

viimast korda tema lauge ja jättis hüvasti

selle planeedi osaga millele nüüd pimedus ja pimedad

mõtted oma lämmatava käpa pani, 

purpur-päike, purpur-päike,

aga hommikuks olid kadunud kõik kahtlused ja võõrad tõed,

soe keha tema naha vastas andis tunnistust hilja valminud

tundeõunast ja ehmatus äkk-läheduse ees avas tema silmi

kohvist väledamalt, sadas vihma, ladistas ja kraapis katust,

kodutee oli saanud oma lõpu, embus ja shreki-suudlus,

purpur-päike, purpur-päike,

usaldamatus oli asendunud usaldusega enese ees,

kui alasti Aphrodite oma väsinud ülasele suud andis

ja libistas siidist hommikulina üle oma kumeruste,

täidlased huuled vormunud üheks lauseks,

mille kuulmisest hoiduks vaid tõrjutu, 

õhtud saabusid liiga vara ja hommikuteni ei vedanud

hinge lohisev lugu kohe kuidagi välja, Morpheus

laulatas ja laulis unele kõik individuaalsed ja duaalsed 

müüdid ja arhetüübid, kordamööda pead kätele

ja käed peadele, kaela tuksed viitamas ärganute elujanule,

naha all voolamas müstilise andumuse tulipunane leek,

aroomide vallatuses sõid pilgud inimese koos naha ja luudega

kuni alles jäi vaid õhus värelev aimdus piiritust olemisest,

purpur-päike, purpur-päike,

purpur-päike,

purpur-päike.

Charlotte's Haze

Paratamatu tõsiasi, et kui see võlur, keda tavalised inimesed

oma tavalistes maailmades keeldusid tunnistamast, 

oli võtnud oma üürikese käsipagasi ja üle õla visanud

kord, kui Charlotte's Haze linnake veel taevalõikajatest

pillutamata oli, ei vedanud temal väidetavalt selle 

asjaajamisega kohe kuidagi hästi, nimelt ja selleks

olid kutsutud teised teadjamad tunnistusi andma,

ei jagunud tal oidu hoiduda abistamast neid, kes seda 

polnud valmis vastu võtma,

ja siis tema seal, kus oli olnud ajaloo sajajalgne jälg,

kustutas oma eluküünla, mitte vägivaldsel ja meeletul moel,

vaid õnnetu juhuse läbi, kus teole kaasa olid aidanud,

mitte ainult värske muidusööja Aeg ja vangivalvur Ruum,

vaid ka kõik need, keda tema oma heasüdamlikkuses 

oli aidanud,

pealegi polnud kellelgi öelda ühtegi head sõna selle võluri

kohta, sest mida saakski öelda, kui ei teata, 

kui pole kohta olemise altaril ja ainumas elujõud

on voolanud äärekivide vahel kasvavale liiliale,

millel nüüd tema hääbuva ilu ja meele kuldne sära,

kui see mis pidi olema varjatud, oli leidnud tee

läbi nähtamatute osakeste, vibratsiooniline kardin,

õhtusöök kastanitega ja kõik need teised eelnevad elud,

siis, jah, alles siis võis vahvust täis võlur lahti lasta

ja langemise asemel tõusta,

linnake pidas vastu ja vannutas veel teisigi enda

ohvrituleks, ühes unenäos kutsus ta luuletajat teisest ilmast

endale nime andma ja lugu looma ja et sellest loost

oleks kah asja, mitte ainult ühes unenäos, 

vaid terves reas mis jooksutati läbi selle, 

kes oli valmis vastu võtma,

näed, sealt nad tulevad, ütelge head ööd,

kui hea võlur Charlotte's Haze'st raputab teile midagi silma.

Kuldne möire (äratus)

Kuningliku väärtuse leidmiseks ei jagunud tal oidu ega jaksu,

mis oleks olnud võidukuse ja selle janu vääriline,

esmaspäeval keris ta end voodilinade vahele looteasendisse

ja sõlmis vaikides sõnatuid leppeid enese ja olematute

võimalikkustega, ärkamiseks pidi ta leidma oma elude summa

ja seda enamasti läbi kujutletud teise, see teine kes

oli ideest edasi, teisenenud võllaroast, keda kogemus on jahendanud,

elule vastavuses, näoga vastassuunas, silmanurgast jälginud

oma lummatud kaaslast.

Kuldsete udemete hägus ei raatsinud ta isegi silmi kissitada,

mitte hoolimatusest vaid hirmust vabanenu tõelisuse janust,

tundepuhangute elektrilistes pööristes kui peenikesed sõrmed

tema kuklal tantsiklesid seda sujuvat ja võluvat keemise tantsu,

peale selle ei tohtinud ükski võõras aeg ja reaalsus 

teda segada selles vastuvõtlikkuse ja haavatavuse hetkes,

mõrad mille vahelt piilus müstiline valgusallikas, hetk,

teine veel ja naeratus mille võis pühkida vaid surm,

kui sedagi.

Nende salajaste rütmide ja pidevuste voolus paelus

teda vaid loomupärane tundlikkus, puudutus mis võlus

ja momentide seadmine eeldatavasse järjestikkusesse,

eeldusel, et see mis toimub nüüd, pole ehk toimunud varem

aga siingi sai tundja end petta, sest olemise luksus

ei ole mitte vaadata kõrvale vaid silma

ja silmas peidab end...

Seal ta oli, vallatus ja läbipaistvas ürbis, kumerused

liikumas õrnas ühtehoidmises, osakesed talletunud ja taltunud

tema olemise tahtes, realiseerunud saabumise vaikuses,

kaos enne kaduvikku.

 

Minu möire äratas teda

ja see oli kaunim 

ja kõik mis pidi olema.

Väekujuline auk

Naitununa tühja bioloogilisse kesta,

vaim ilma kroonita, ühe mehe armee,

roo suhkru pruunistunud imal-magusast maitsest

saanud ootamatud ja igi-süvik tiigid silmadesse,

ei peatunud ta isegi tsüklilise elu intervalli pärast

vaid raius edasi, hoolides vaid teadlikkest,

sest väidetavalt pidi nende päralt olema

taevariik (mida iganes see ka tähendaks).

Lapsepõlv ja üldse kõik mis oli saanud 

mineviku halvaendelise pitseri, nimetas ta surnuks,

palus lõpetada tüdimuseni varjudes surkimise

ja kasvõi laenata elamise õnne päevade pikkusest,

sest juba üks kaunitar oli öelnud: "Teeskle kuni jõuad."

Inimpõlved tellistena müüris, missugune pilt,

nüüd allikas laotatud nähtamatu inseneri poolt keset metsa,

bämbilised keksimas kevadise jõu varal, tühine

vägivald saanud ka sellest imest jagu, kasvõi söögiks,

meelelahutus võigastele kogejatele, õhtuti teleka ees

ja me panime käed rusikasse, pigistasime küüned pihku

ning vannutasime teisi enda eest seisma, rumaluse tipp.

Aga seal kus oli kord vägi, on nüüd väekujuline auk,

kullapulbri heljuv õrnus röövimas põrmult tähelepanu

ja kõik me vennad ja õed paratamatud äratundmise vallas

embasid olemise talumatut kergust. Kordan kergust. Kergust.

Ja öö võiks olla pikem (seadmine)

Päikesest edasi, kaugemal kui ülearuste tunnete ja teadmiste

varajane vastuolu, edasi, edasi, edasi, maalitud naistest

ja nende naiste ergutavatest puudutustest, vaikuses,

üleni lingutõmbe pingsuses, naer suul ja kuldsed

seierid seiskunud, planeeti vormides, ehku peale minek,

võibolla oli temagi kuldne, maagiliste ülestähenduste

varjus peitis end krüptiline sõnum, et lugeja

saaks valida oma teadlikkuse määra, vastuvõtu ruumi.

Seesamune lugeja, kes kord härjasilmse süütusega

pimendatud taevalaotuse poole piilus, kosmilise avaruse

võltsist hirmust pisarateni liigutatud, õndsuseni

järjekordselt tükk maad minna, teadmine kord saabuvast.

 

Peame taaskord ütlema selle vana ja kulunud lause:

"Lipp lipi peal, lapp lapi peal." rääkides olemise

vastuolust ja selle tekitatud vastutusest, isegi kui

osade jaoks jääb see kurjakuulutavaks oomeniks,

isegi kui valgus ei küsi luba paistmaks, isegi kui

pimedus neelab hinnanguta valijaid, valida uuesti,

mõõdukuse moto jääb hedonistile arusaamatuks,

kuid jällegi pole ühel teisest aimugi, võitmatu,

seda te olete, võta või jäta, võitmatud ja ilusad,

minu kuldsed ja kallid hinged, paelunult.

 

Minu tõusude ja mõõnade vahelises ajas ei jagunud

ruumi mõistmatusteks, selge silmavaate, taju ja nõutud

uskumise vaimus, eakohasus unustatud, valmistasin

ma ette teistsuguseid elamise metoodikaid, teistsuguseid

tuleviku traditsioone, ringja reljeefi tulemus minu

õpetustele enesest oli pideva kaduviku rõskuses,

olmest ei leitud vajalikku kuid siiski elamisväärset

ja tänu, jah tänu selle eest lasus kaaslastel, aitäh.

 

Ja mu öös kõlas su hingamine taevase koorina,

lunastus peatselt saabuv, õhtuks jäänud õrn tundmus,

armastajate eikellegimaa kus pole võitjaid ega kaotajaid

ja öö võiks olla pikem.

Pandemoonium (suurusluul)

Vaadati eemalt, et valu kartuse värin ei takistaks

vesistel silmadel öelda rohkemat kui seda mida

teadis kannataja, ohver omasoodu, aga siiski ei pidanud

ükski neist kaua ootama, kord hirmule käe ulatanud,

kord andnud selle müstilise väe võõrastele väljamõeldistele,

pole inimlikkusel enam selget nägemist, ei nägemust,

algoritmide ohvriks on end kerge teha, kergem on

paisata sädeleva õhu värskusesse oma kibestuja hüüd

ja nõuda rusikaga taeva poole vandudes kuldsetelt isandatelt

selgitust, meelel ainult tuleviku illusioon, võltsid mälestused 

ja meeletuses visklev olevik, kõigest kolm punkti, 

millega end kinnistada ja valetada peeglisse, et ollakse vaba.

Ja ma pean kurbusega tõdema, ehk valetasin, kurbuseta, 

kui me kord olimegi saavutanud valgustatuse, siis kõigest isikliku,

ei ühtegi rahvaabistaja number ühte, ei ühtegi, ei ühtegi.

Viienda ringi valitseja, kelle nime on keelatud vallutajatel-vallatlejatel 

suhu võtta, tõstis oma poolitatud kolba ja luristas ekstravagantsel moel, 

piiludes veinikandja hingetusse, tühi polaarsusest rebitud ase,

kus valgusmeistri kuum tera oli päästnud selle mida päästa andis,

enne kui võlg sai tasutud, mitte täielikult, kuid siiski.

Teine pool, kes, kui tohib kasutada seda kulunud väljendit,

oli emantsipeerunud, ei paistnudki hoolivat oma kadunud

kaksiku heaolust, ilus vaadata, jah oli küll, kuid ilul

pole midagi pistmist veendunud megalomaani rebitusega,

ihul need näitleja haavandid millega meid elus kannustatakse,

vaata kuis silkab eesmärgipäraselt, raha, auto, modellid naisteks,

pulbrid ja meeletused, meeletused, meeletused, hingerahu

kui kuldmuna, peidetud arhailisse lõksu (puhtaimale hingele).

Kui kord kätte oli jõudnud vabanemine, siis peatuti 

ja tõmmati hinge, üks sõõm, kaks sõõmu, hinge, hinge, hinge,

tõmmati nagu viimast sigaretti pimeduses, südamik süttimas

ja viseldes hajumas õdaku külmavasse vaikusesse, igatsuse

paine endaga tutvuda, sajandeid hiljem, vedanud koliseva

vankrina keha järgi, paine mille nimeks see Tegelikkus, Tõde,

rõõmuküllase ja veel rõõmuküllasema eksisteerimise näos

veini joov kuid mõju hülgav õhtujuht: "Peegel, peegel seina peal,

kas tõesti, kas tõesti, oled sina seal?"

Aovalguses tundis ta teise sõrmi magnetiseerunult oma

nahal ja teda paelus puudutaja pruunisilmsus, lupsti,

sinna see kadus – teeseldud üksindus, ehk teesklemata.

Ärgata oli valus, seda peab ütlema, kuid selles valus

oli oma ilu ja selle iluga võib lõigata elu kui sulavõid,

vaata vaid, juba ärkavad teisedki, tere hommikust.

Kirjadest lähemalt

Tuli neiu, tuli vasakult poolt, uksest sisse, tundis end nagu kodus 

ja ei teinud väljagi minu võitmatust kihust teda endasse haarata,

õhtu venitas oma harakatiibu, kui calimocho ja pehmetes toonides

meloodia sadava lume vaikuses midagi enamat lubas, 

enam polnud üksindusel asja minu tagatubadesse,

ehk polnudki me näinud valedest kaugemale, ninad kasvatatud

vanemate õpetuste järgi, lahti laskmine oli alles algus,

selgete tänavanurkade kasvav valguskogu ja udu mis varjas

naise figuuri näljaste pilkude eest, ei saanud meie õhtute 

definitsiooniks, vaatasime aknast välja ja ise näljastena

ihaldasime veel rohkem lund, lõputa sadu, tormi ja tuisku,

hanged räästani ja külmapühad ja meie auravate lastena

õppisime tundma hinge ja keha kokkupuutekohti.

 

Armujate keevituskohad, sädemed pritsimas baobabi

prisketele lehtedele, kamina määrdunud uksele, pisikestele

valgetele lambikestele, keerutatud mööda lage laiali

ja õhus levis tema kaela magusat aroomi, kopsudes

surnud kutsikad said pigist priiks ja avasid silmad,

puudutused, need puudutused, imalad ja valendavad 

sõnad, mõistlikkusest eemal ja näiliselt saamatud,

saanud hakkama rohkemaga kui vanus on lubanud loota,

õhtu oli alles noor, meiegi ja mõned meie vaatenurgad.

 

Siia on maetud ja siia on põletatud, naha all magnetina

jooksevad sõrmedega ühes võõrapärased tunded,

öö veetsime koos ja ma ei keeranudki selga, vaatasin 

julgelt ja imetlesin, õnnis, küllalt puhas ja õnnis on elu.

Võidujoovastus

Ärkajate kaldapealsel, mere vahuse serva vaimsuses

seisime koidu eel, eilsed nõidused ja nõiad olid põletatud

ja vastastikku mõistmiseni oli veel tükk maad minna,

enne paat ja aerud, puit nende loomise tarvis,

sokid võeti varvastelt, valged jalad sängitati maa uima

ja paradiisi ränk-rasked väravad avati vaid uskujatele,

ühed meie seast, sädemed silmis, keerasid otsa ringi,

kadaka-katedraalides vanakeste animismist innustatuna

leiutati võnkesagedused ja looja-vaimude

spirituaalsed masinad,

pahatahtlikkus oli alati olnud allasurutuse sibulakiht,

eriti võõraste muutumiste värskes tuules, 

ooteplatvormil, udus lambisokleid vahetavad mustad kogud,

eile polnud loodutele õigust jagatud ja täna, täna

paluti neil vaikida enne kui vagun, trellitatud 

ja siberi ulgu täis, tossutades vaksalisse logises,

võimalikkuste vahealas vormiti reaalsuste struktuure,

olla rohkem ise, vähem keegi teine, kuid saada

endaks, kui pole kuuldud teadlikkuse tormikella

ja mäletatud valgest marmorist torni, piilumas

üle kahetsuste ja kahtluste määndunud kääpa,

peenikeste klõbisevate kontidega vahid,

valgust varastamas, sosinad pimedusest ärgitamas

hullusele, rahuala viimane kuningas ja tema 

saabel, kuldse sõõri ja viimaste sõnade taustal,

võit pidavat tulema paar päeva hiljem,

olevat juba siin.

Kirjadest

                   Aeg enne ja aeg pärast, 
komad pole kunagi varem ütelnud rohkem kui tuhat sõna,

pole lähemalt loetud, inimesele ei meeldi kui liiga lähedalt

kirjutatakse, enesesse vaadates puudub teeseldud kontroll,

siis saab liigne krüptilisus selguse tähe ja säde silmis

ehmatab peegeldust, ma tean, ma tean, et teadmata

saab igapäevane inimene õndsaks, ma tean veel, et 

sina pole ju saanud, mõtlev ja mõte, mõtlev ja mõte,

kiri kuningale

meie lugu sai alguse juba milleenium tagasi, kui sinu

läbipaistev kleidike võõrapärast keha käivitas,

enne sinu ümbersündi ei jätnud ma rumal su hauda rahule,

nüüd iga sajandivahetus, mehest naiseks ja vastupidi,

ei pea ma lugu neist riituslikest traditsioonidest,

kus ma pidevalt meie nähtamatut nööri pean nüsima,

annaks vaid rahu mu valikute keevaverelisus,

kiri enesele

valides hoidmise, saigi lahti lastud, nii lihtne see oligi,

aega läks aga asja sai, tubli poiss.

Ega tali taeva jää

Ootasime koos talve, jäi tulemata, võibolla sest ootasime koos

ja sügisel olid ostetud tekid ja revääride külge kinnitatud galanterii,

õhtupäike sügises, kristalliseerunud mälestuse emeraldiks, 

emerald – liiga roheline, roheline oli aususe ja muutuse värv,

mäletad sa rääkisid, kandsime padjapüürides Romanovite kaarte,

kellegi tõlla astmelaual, oli öeldud, venitas vaim varbaid

ja tuline jutt läbistas tema südant, veritseva aja mesivalus koht,

vahuse neljapäeva eel sammusid jäljed rannal ilma inimesteta,

pimedus pimeduse nimel aga vot valgusest võitu pole saadud,

kui on üldse mingitki võitlust olnud, kellegi tarvis, kellegi arvates, 

kopsudes on pigi, pigis on uppunud sisemised kutsikad, 

kohe pärast sündi, köhin pilkude tarvis uskumusi, pilgud on hilinenud

ja meid polegi nähtud kunagi kaelustamas, variarmastus –

käopoeg võõras pesas, õhtusöögiks on munad, voodis tähtsustame,

lakeid jälgivad vaid muutjate palgeid, hirmust enese ees,

pead keerasime küljest, nüüd on teadmine kerguses, sest,

üks mesilane lendas sülemist eemale, sisetunne oli selline,

ärkasime kõrvuti äikesega ja õhk nõudis hingajaid, polnud vastu,

sind hingaksin sisse lõputuses, su kael sirutus mind hellitama,

sellest ei pidanud saama (kuradi) armastusluulet, eks temalgi vaja,

meie algus on alati olnud lõpp ja lõpp on alati olnud algus,

kuuled – sisiseb, ostsin üksinduses gladioole ja kuukinga,

mille lilla õis logost koguks, endiselt mõtlen sinust kui kuu oma

kiilakasvalge palge taevasse on mananud, kuldsed niidid

meie vahel on rahunenud ja vaikuse laulus on üks lahendamata

mõistatus – animus liber, enne koitu on kõigest pimedus.

L(oo)ja veel

Lõhestunud ja varavalminud, kollane maks,

pärlid neerudes ja õhtuooteks jäetud ärkaja surm,

vaata, ümbrikus seal laual, nurgad näritud, kena

ja sinine taim, pooleldi silmust kinnitamata, voolava

vee ja portselani klirina klaaspisarad, kuidas küll

võib üks mees armastada, kuidas naine kui pole

väljavaateid, olevik – tarmukas pealispinna virvendus,

nägid saatana vingerpussi – uitmõtted, saatan ise –

väljamõeldiste jumal, kärbsed meie kodutundel.

Uue tähtsuse valguses pidin lausuma rumala, 

kuid sellegipoolest nõutud luulerea, et mitte puudutada

puutumatuid, õrn närvilisus, stress kukkuva 

võileiva saatuse pärast, viljeletud viljastaja 

pärast-suguühet toitumine, silmades avanev portaal,

mille kellegi hukkuv kaja oli valla löönud, Orioni

udu roosakas kosmiline ruum, esimene müsteerium,

paradiisiaias, ükskõik kui kaitstud, on alati üks madu.

 

Pole kedagi enam paluda, vaata ise kuis saad, 

sinu vaatenurk loob su reaalsust, pidasin kalliks

veel muutuse hindamatut valu, pingereas esimene,

rahuala valelik kuningas, kretiin palvetamas

Sõrve sääre ja Raja tänava vahele jääval 

pinnamoodustisel, Stalkeri piknik, okasroosi

ja krantsi haukumise temperatuuri muutus, aurab

veel, haugatus, haugatus, auh, auh, maailma sünd.

Sinult, kuu

Me tulime õhtupäikese kannul alla möödaniku

mäest ja hiilivatest väätidest prantsuse balkonil,

vein oli poolitatud ja vana motikas põristas

oma armulaulu, kuuljate kõrvus sõi noot noodi

haaval olemine hetke aimdust, õhtu ja kohe,

kohe saame meiegi räästa käest vihma alla,

alla ja panipaikadest edasi, salajaste mäealuste 

kambriteni, paberist luiged peidetud rennidesse,

poola pääsukese vilin, pussnuga Emajõe ääres,

tukatitega vehkivad pooletoobised, pool, pool

on parem kui üldse mitte, viimane uks – värske õhk.

Kuupealne nägu naeratas, asteroidne silm kiikas

mu püksata pimedusse ja me seisime vaikides,

hindamata pärlivalgeid kehasid ja kumeraid

teadvustamisi, jätnud mõistuse ja seitse korda

mõõtmise eelnevatele generatsioonidele, mis

meile sellest, sellest sai meie õhtu, muistne

ja muidupaljas, ilma võõrustuseta, ilma, ilma all.

Sa teadsid mind juba varem ja varem on parem

kui hiljem, eksju, onju, luba mind köhatada, ei,

parem mitte, õhk on väljavalitutele, õhku jääbki 

väheks, näppudelt tilkuv otsingu lõpp – tänulikkus.

Kuld. Ring. Ürask

On kasvatatud habet, tähtsus tuli pealekauba,

lõuajoone muudatus, muutis mõistmise elementi

ja üksinda seistes kõigi pealekaebajate ja kadedate 

kiuste ürgallika ja veesoonte lõimumiskohas,

eraldas teadlik olemine mõtlemise vaimust,

Maxwelli, Nietzsche, Darwini, Descartes'i,

Laplace'i ja Mortoni deemonitega visandas

vana hõimkond tänapäeva reaalsust, uskudes

sosinate tõesust ja eristamata madu keele järgi.

((Kuld. Ring. Ürask.)) Raamatutele olid

lisatud kuldsed niidid, mälestuste äratajad,

enne meie aega ja enne meie ruumi, õhtuti

istuti lõvi jalgadega laua ääres ja mängiti 

strukturiseeritud süsteemide taustal elamise

simulatsioone, tosinkond heli ja vaikust,

võibolla rohkemgi, enamgi, kaua ja kaugemalt,

tajumise spiraalid otsmikus kaotasid võrdluseid

ja tasumata aja eest leiti elamise võlu.

Kergemates sümbolites – tore on olla – üksi,

teistega, elavana või surnult, kaotatuna või leitult,

mõistetuna või mõistmatult, vahe on tähendusest

üle ja niristab oma taassünni magushaput üdi,

seekord saab teisiti, ma tean, seekord valin end.

Ja päike tõuseb taas.

Kord Itaalias (olemas)

"Täida mu karikas", vaikis kadunuke palve raskuse all,

kui ainult küllalt kõrgeid ääri jaguks ja salamandri

tarkust, et mõista puuduse nõiaringi. (mõistmatud)

Juhul kui me oleksime igavesed, piiritu ja muidu maias,

alles värskusest sündinud piitsa ja pirruga vana ja koleda silma all,

ekstaasid nädalapäevi eemal eufoorias närtsinud krüsanteemidega,

toad õhutamata ja vana vahimehe taldrikul pilgutav kalaraipe

silm, kühvel kaevanud käeta, päike säranud valguseta, illusioonide

ees me seisime, aja määramatu analüüs hüljatud ja räbal,

meie tänu ja osaks saanud kuulsusetus, nagu alati.

Kõverate värvide paradigma, suletud silmadega näeb 

tajust kaugemale, tõe puhver on liha ja roiskumise hirm,

hirm – pole paremat vangistajat, allasurutute reaalsus,

nähtamatute trellide tagused silmapaarid, valikute turmtules

kasvatatud osakeste ravi ja vaenajate verised pisarad, 

kannatuse metonüümia, ehk kaelustab veel nöör,

surnute surnud ring. võlts surematu hing, variseva tuha

ja selle sama tuha aseaine ja fööniksist jäänud mälestus.

Kui lihtsast on saanud keeruline ja keerulisest lihtne,

karikas ajab üle ääre ja loojuva päikese härduses

langesid kärbsed hapuka veini tahtmatuks roaks,

viimane suutäis mahlast liha, suus sulava võiga,

õiges ajas, õigel kohal, mida teadsin või pidin teadma,

kehitati õlgu ja sooviti toosti, laste hingi teadmata.

Tühjad kingad koridoris, käimata ja hallis,

suures, suures hallis. (naerata nüüd jälle sa)

Kõik need teised (jumalatele)

Paistab, et see ongi neetus – olla tükikestena laiali

mööda maailmaruumi, teadmata oma keset, kord

harva enesest mööda vilksatades, hing paelaga kaelas,

lehvimas möödasõidutuules, lühikese luuletuse

viimane salm tindisel paberil, kadumas tormi

mille silma iiris vaikis enne kui tabas meie soojemat 

kohta, jättes maha mitte tibakestki, ei ühtki kübet.

Jäljetuna ja jäledana püüti päästa maailma, mis pole

päästmist küsinud või kui on siis pole olnud võimeline

seda vastu võtma, lõpututes mustades aukudes, neelatud

laste poolt, isade ja emade kiidetud vaevad, laste abitud

needused, iga langeva lehe varjus peitis end valguse ihar,

mõttekuse kogukaim punkt, olemine – dasein.

 

Naeratusteta tänaval piilusin akendest sisse, 

et näha midagi, kedagi, aega polnud palju, aegu see-eest

liigagi, liikuvad kivikujud ja vaimud sööstsid 

mööda kui kägu oli löönud kolm korda ja väreleva

reaalsuse ning minu vahele oli tekkinud leppimine,

jalale ronis päevakoer, nii kiire olingi

kui tundsin tema tuhande karvakese vahel mõistmise

särinaid, elevus kõditamas temagi olemise tahke.

 

Lahtumisel ja vägivallal puudub mõõde, olla leitud

kui päevade hegemooniline kõrbetuul vallatuid

terasid mu õuele puhub, üks neist kasvanud roosiks,

peegeldusime ja õhtuid koos veetes ei paelugi

ühegi maailma lõpp minu väsinud hinge, naeratasin

ja maailm naeratas vastu, seesamune maailm.

 

See tuntud ja tundmatu, pärast-valu-maailm,

õnne tähe all, sisemuse vaikinud keerises.

 

(ja kuidas saab veel paremaks minna)

 

 

Paratamatult õnnelik

Siia olid tulnud need võõrad esivanemad,

kelle nimesid ei mäletanud nad enam isegi,

kui mustavate vete kohal hõljusid mälestused 

ja vanded kandsid vargsi paatidena neid ühest 

elust teise, kehadel polnud kombeks neid hoida

ja valelike tundmatuses perutas leegitsev täkk,

uskumustest eemal, pärast kagutuule vaibumist

ja senimaani pole väidetud rohumaade kasvuhääli 

kuulvat inim-deformatsiooni, mõnus pikutada.

Naeratades vaob hääbumise eestkostes inimlik üksindus

kui võõras ja programmeeritud näht, kaleidoskoopilise

hinge paratamatus on pidev piiride kompamine,

farsiliseks pettumuseks mõistmine enese piiritusest, piiritu

ja maagiat täis, valges ringutas madu ja ringutas lõvi,

keerati teine külg ja puhati mitme magaja eest.

Ma nägin sind juba eile, kui homne end tänaseks oli sundinud

ja sünnitusvaludes vabanemise järgne olevus minus 

koha sisse oli seadnud kui õigusjärgne (keha) omanik,

tundsin su maitset oma keelel, nägin sind viirastusteta,

puudutasin su õrnusest kastetud sääri ja ei pidanud valeks

tunda sind oma südames, haavatavuse kandevõime

ja näiliselt ükskõikne libisemine läbi elu, eluga koos, 

kulgemine, kuni sinu sõrmed libisesid minu omadega ühte

ja öö-looma ulg kutsus meid ürgsust nautima.

 

See mida polnud, ei olegi tähtis, võimetuses pidada

kauguseid läbimatuteks, nõudis minu esmane keeldumine

valiku salakavalat teisendamist ühtsuse autonoomiaks.

Neli miljonit päeva

Üle mäeharja, pidustuste taguse aja kaugema
pilvepiiri ja taevast rebiva kuusetuka vahel,
haigutas päikese kullane sõõr, sensuaalsust täis
ja hinnangutest prii, esimene hommikul ja viimane
õhtul, kaunite igavike sündsusetu valvur, mõni
öö-looja ei vaevunudki pead liiva alla peitma.

Uute maitsete ja lõhnade kavalkaadis ja ühtehoidmis-

tunde mõõtmatus kerguses, pealagi ingli-lindude

pesakastiks, silmades säravate teemantide ja inimese

taoliste kuid erilisemate embuses vabanes ka jumalik

sund, vabadus ei ole nõudlik, vabadus on tunnetatud

paratamatus, teadis ütelda endine vaim siinpool taevariiki.

Muutuste tasases keerises tundub maailm seisvat,

äsjasündinu tundlikkuse ja tänulikkuse selguses

vaatab peeglisse keegi kaua-kauge olnu, tõeline

omasoodu ja keha ning vaimu värske ühinemise

sädemed löövad lõkkele kõik nähtamatud piirid

ja võlts-seatused, hüvasti vana, sealt nad tulevad.

Ja valmisolek polegi muud kui kaitstuse jonnakus,

seinad mis rebitud ja päevalillede meri kiikumas

olemise tuules, naeru ja nutu sümbioos piilumas pilgus

ja kodutunne, mida võivadki tunda vaid need julged,

seal nad on, valgust täis ja valmis, valgust ja rõõmu.

Valgust, puhast valgust.

fines(s)t

Naha seotud sõlmede vahelt, läbi tasase hingamise,
sinu vaikuse kosmilises meres, saladuslike uste avaja,
teadmisprotsesside vardjas, analüüs jäänud eilsesse,
üks peatus, teine, kolmas, mööda kihutavad valgustilgad,
säravate paikade möödaniku valus mälestus,
olla või mitte olla – kellega, 

soola ja siidriäädika maitse ja elamise vallutamata nüansid,
homset pole loodud, täna näen su näo egiidi peegeldusest 
kõiki su elatud elusid, seisaks, seisaks, seis ja vanadus
tundub maha jäävat, hõbelusikal kalligraafiline kuid 
võõras nimi, olla või mitte olla – kellega,

elitaarne olem, olend, meditatsiooni vahakuju, suved
on lühikeste lõppudega ja minu mentaalne pahavara
loob lühiseid, kuidagi olen ma hirmus vaba, vaat juba
ta läheb, kaasa võetud soolikad ja maks, kopsud ja neerud,
just nagu meiegi, siiski mitte nii palju, tean,

madala üminaga vaob vaikuski viimase teretuse enne
kui pead pannakse kätele ja nähtamatud kroonid 
löövad hääletult lõkkele, kõrgemal kustus ingli 
müstiline elujõud, moondus lõputute ussisugude
vandumata nõiduseks, siin sa siis oled – kellena,

köhisin hinge seest välja, veel pole hilja, tegudeta
pole kahetsustel õigust vallutada, ma ei saa minna,
pole küllalt õigust ka jääda ja nüüd on kaugus kõige
lähemal, lähedasem, olen kaugel, kaugel ja juba külm,
kannatus mulle ja kannatust sulle, küll seda meeldib 
kanda aga veel pole hilja, pole kunagi, olla või mitte olla

…

– kellega, kellena.

Valge varietee ehk maagiline teater

Pimedus oli vabandamata asetanud oma surimusta rüü
kõige elava peale, läbistamas valgevahuseid uitmõtteid
ja pärast hommikut tärganud ihasid, kõnnumaa asukad
sõlmisid tänavanurkadel leppeid, hingedepäevast jäänud
küünlad olid sulanud aknalaudadele, klaasil süsine laik,
peegeldamas mu otsingu mõeldamatut ideed, siht siililegi
selge, ainult üksindus – mu soovimatu kaaslane, pealagi
kiilas, külmast tahumatu sandarm, irvikkassi füsiognoomiaga
ja nende metsikute seas olin ma kasvanud endast enamaks,
võilille mesi oli jätnud suhu ebamäärase meki, põrkasin
enne keskööd endaga kokku – pimeduses kohkunu.

Tundsin su kõrvetavat pilku, hiljuti enne mineviku surma,
köeti allee-tagustes ahjudes meie mälestuste makulatuuri,
kusagilt nigela interjööriga lillast toast välja visatud
uute asukate poolt, köögikatade ninapirtsutuseks
masuudiga üle kallatud ja laste elevuseks eterniite täis tipitud,
sügis oli veel ümber nurga, muutused piilusid paranoias lapsi.

Musta-valge marmori kutse seadis mu sammud stepihundi
kombel ajutistesse ruumidesse, aega polnud veel leiutatud,
valikud särasid teemantidena ja pisikesed alla-elu-suurused
malenupud imiteerisid mu armastatuid, rohkem elusad
ja lähemal mulle kui tõelisus, õhku on jäänud väheks.

Nähes sind lahkumas, ei väsi mu soovunelmad end loomast,
tuul tõi nähtamatud litsilaksud mu põskedele ja teada oli,
et vähemalt sai mõni meist jälle hingata, õhku kui palju.

Antevasin (eestlase apoteoos)

Meie metsade ja merede kohal säras palju tähti,

igaühel oma nimi ja eripära, oma sära ja kaugus,

kõigi epitsentrite vananemisest eemale põkkunud,

loojate algupärasest purust, sädemest leeki igatsedes,

iga risti ja lööja kokkupuutekoha vilumusest

tingitud isetekkelised vaimu-ilmad – kadaka-katedraalid.

Koos tuliste ilmadega ja planeetide seisust hooliva

nähtamatute silmadega tüdrukuga tuli kõige oleva

vastulause, hoolimata sõnatusest, arvates end leidmatuks:

kusagil keskel, ei üleval, ei all, kristalli-loori kerkimise

tavatus hääles, viisistamata olemist, leia end.

Väike Prints naeratas kui ta oma maailmaga kõneles,

seda soovisid teisedki, paksus igapäeva paradiisiaias,

lopsakas rohelus ja valge paabulinnu vikerkaare igatsus,

teispool aeda värviliste silmadega sabad, õdaku udu

nähtamatu dirigendi õhuhoopidest, vaikuse sosinad 

vaimsetelt pahtlimeestelt, oomi märki tundmata,

katarsis alles pärast pohmakat, pidu eneses.

Kahetisi tundeid oli tekitanud iseendaks olemine,

enam mitte – on leitud, et viisi pole pidanud ükski

oleja, kaosest saavadki alguse korra ideed.

Seal tavatus paradiisiaias me elame, 

vaadates üksteisest läbi, põiklemata õndsad,

kui vaid oleks nii.

Lepitus

Seal ta siis seisis, teadlikkusest nõrgunud pisaratega, 

kõigest elude ristmängu vahealas, klassitsistlikkus

limbos, päevi enne hingemanaja päeva, 

kui selline olemas oleks, kindlasti on, seal ta....

seal ta vannutas endast madalamaid olendeid

juhtima talle teed, halluses vilkuvate virvatulukeste

säras, kindaid kandmata, süda korjatud saapasäärest,

esimesi linnukesi kaugusest kuulmas,

päevinäinud hurtsiku ees sisenemist kartmata,

nägijatele omases võlts programmis, 

et temas peidab end kurjus ja tema on esimene vale...

hingede soost naases tark seeneline, kõhn ja udusulise

pietismiga, uskunud vaid avatud silmadega,

kliima-kartlik, armastusest kauge kuid vahvust täis,

kubeme lõikuspeo tarvis varunud aja tilkuvaid 

filamente, peagi leidmas sündsast sünnist

surma võrratust – imelist ja lihvimata teemanti...

nad nägid välja, just nagu poleks midagi tähtsamat 

ja kaunimat kui valedest välja kasvada, seda tehti

tähti teadmata, sõnatute tundmiste nõretavas higis,

kehadele vajutatud jälgede ja nendele jälgedele

asetatud suudluste intervallis...

kas mäletad – meid?

Hingede algupärast (võttes aluseks sinist)

Idarannikul kasvab haruldane sinine lill, kelle olemasolu

oli sajandeid kahtluse all, siiski leituna polnud lootjate

silmis oodatud sära vaid pettumus, et taim polnud

küllalt sinine või küllalt maagiline, polnud küllalt

maitset ega kogust, polnud seda mida oli sajandeid

kujutlustega maalitud, polnud piisavust, polnud kogemust.

Atmosfäärist langevate nähtamatute niidistike varjatud

salapära oli andnud alust teistekski arutlusteks, nägijad

olid tahtmatut vägikaigast vedanud lootjatega, ühel

südame läbistava pilgu andam, teisel loogiku kitsarinnalisus,

taeva rinnatisel, lumise künka tipus kuhu austria ja vene

maadeavastajad lumetuisus kootud kindad olid jätnud,

püüdis sinise lille sära kinni ka kõige pettunuma hinge,

päästis ta tavapärasuse hoomamatust haardest ja sõnus

sõnatult õrnuse pärlikeed kõigi ärkajate hommikutesse.

Vaiksete põngerjate suust kostub nüüd melanhoolsuse 

inglihääli, mitte kurbus, mitte leppimine, mitte alistumine,

vaid toores ja küps, hommik ja õhtu, pimedus ja valgus

oma haavatavuse kestas, püüdlemata õnnis ja veatult

armastusväärne, ideetuses ideaalne, kõigest kolme

minuti pärast, kui sinu puudutuste nivoo saab algupärandi

võluväe ja võti mida olid kandnud avas mu luku.

Ja sama võisin teha sinuga, kui õhtu kummardus üle

idaranniku ja sina särasid oma harulduses. (Pärast mida ...)

Tuleb nii välja

Ma polegi veel hüvasti jätnud, uus juba sillerdab silmapiiril,

mineviku salapärased ja varem meelitustena kõlanud uksed

on sulgunud, sina oled lukk ja võti, sina oled lukk ja võti,

sina oled lukk ja võti, igatsuste teeskluses või nende

teeskluste sunnitud mõistmises ei paranenud haavad,

mida olin lubanud lüüa, ei paranenud kohmetud viisid

sind ainult endale hoida, veel paistab viimane päike

su hälbivale udukogule, sillerdav tähevalgus murdmas

toekamate pimeduste sekka, sillerdav tänutunne

sest sa oled võrratu ja ma imetlen sind, kui vaid veidi veel.

Varem polegi enam parem, hoian tulevikku teadmata,

seltsis segasem ja poisist on tõesti mees saanud,

sõdalane, ravitseja, maag, hea kuningas, viskasin enesele 

silma.

Hommikuti katan nägu niisutava kreemiga, kammin juuksed,

hoolitsen hammaste eest, koristan toad, kirjutan paar luuletust,

kirjutan paar lehekülge jutukesi, loen seitset raamatut

ja loon seitse kujuteldamatut objekti või võimalikkust,

värvilised elemendid ja vaimud läbivad igat poori 

ja peatuvad mu riiulitel, pesapunuja hing minus ostab

kokku teadlikkust suurendavaid esemeid, potid ja pannid

ja teeküünlad, sool ja leib, üksindus on alati olnud mu 

lemmik vale.

Sa astud sisse mu ukselävelt, sinuga tuleb hoitus ja midagi

veel, ruum su ümber ärkab, kaleidoskoopiline olemise

nauding hellitab mind ja meie üksolemine toob tõega 

kaasa kõik selle mida oleme otsinud.

Sa teadsid meid ja sinu teadmises oli leidmise rõõmu.

Kaduva reaalsuse viimane vine

Palju proovimata radu ja ühele neist jätsid jäljed

unustajatele mõtte, mõõtes vahemaad sõrmedega

ei tajutagi, kui kaugele võib inimene inimesest jääda,

teadsin juba lapsena, et ega palju kasu pole võitlusest,

sest igasugune võitlus on igavene ja igavene on liiga pikk,

nüüd tammun, vaba mees, vabal maal, üleõlasülituste

intervall kaela kangeks teinud ja lootuse varjamatu edevus

visanud mulle taamal silma, ontoloogiliste teooriate raskus

aastatega hajumas, lihased vintsked ja rüht ebaharilikult sirge.

Lahtise haavaga löödud sinu soolasest puudutusest, valu –

ainsa aistingu mõeldamatu hetk, armastajate teadmatus,

ühe põhjuse varjus peituv teadvus, põhjus kõigest lugu,

ühe autori voodist teise, unenäost unenäkku, tühi pilk

ja vaimu närimine, kui nii võib tõdeda, vast pole tarvis.

Parem on lasta lahti ja vaadata veepinna virvendust,

sädistavate lindude hulk piiramas väsimust, uudishimulikud

nokad kädistamas olemise kaunimaid viise, naabrimehe

vaikne lõuna-norin, leib tuleb alati luusse lasta,

sinu vaikuses lainetamine, minu poole, minu poole,

juba kohal, kaelustamisele eelnenud õrnus, hetk enne puudutust,

hingede vallatu tants, päri- ja vastupäeva, läbi ajatute ruumide

kuni meie tulemise intiimne ohe lubab sündida muutusel

ja sõnad jäid vaikselt riiulile, ootama homset.

Dionysosest

Näiliselt saamatu lahendus oli otsida teda mõnest unustusest,
sõlmida lahti paelu mille sidumisel oli ta olnud hooletu,
keelduda uskumast, et vähemalt meelevaldsete kütkeis on soe.

Ta allus keelule, nõnda nagu inimesele kombeks,
võika lummaga tekitada sädemest leek, raiuda vastu,
võidelda ja hukkuda seades oma ohvrimeelsuse postamendile
mesilasvahast krooni.

Ükski kurva kuju rüütel ega surev kuningas
pole loomisele vastu vaid sundides oma liigsust enesest eemale,
kaotasid nad osakese endast.

Ja kui ta isegi leidis selle mida otsis, siis oli leidmise võit
kõigest tühine lootus ja selle asemel ootas teda mannetu kurbus,
mõistmine, et võit oli olnud teostuses, rännakus, teekonnas
ja see mida pidas paljuks ühiskond ja mille hülgamine,
kuigi raskekoeline, tundus sihile kasuks, oli kõigest
leppimine väetite maffiaga, sundinud teda madalamaks.

Tuhande aastase vaimuvalitsuse ja jõu ebaseadusliku kasutamise
lõpuaastatel lõi ta käega ja pühkis silmad liivast puhtaks,
tõmbas sõõmu värsket õhku oma kopsudesse ja puhkas.

Puhkus igavene.

Bellerophontese hukk

Kimääri laksuvate lõuapärade vahelt purskava tule valgel
seadis ta oma odaotsa õigesse kohta ja meenutas köhatades
minevikku, keskendumata ülesandele ja unistades marmor
tornide valguse särast, kulla palavikulisest andamist,
kui perutavate ingel-naiste salk teda kõrgustesse kannab,
ihad laiutamas hinge peidetumates panipaikades,
õhtu langes taevast vabandamata pimedusega
ja esiisade ning jumalate vaidlusi võis sosinatena õhus
kuulda, pärast mida võis poisist mees saada, kui vaja.

Ülbusest ja ettevaatamatusest ja külla kutsumata,
langes isehakanud mehe kere vigase linnuna
Kreeka hingetutele kividele, ratta keerlemise nagin
ajanõia peenikeste sõrmede vahel, kui vaene
ja ohvrimeelsust täis olend uutele radadele asetati,
õmmeldi teistsuguste niitidega teistsugustesse aegadesse,
teistsugustesse reaalsustesse, kantuna põlevast soovist
mäletada kõike varasemat, hetk kui katuseta ait.

Ja vanus kui laulis oma kehalist laulu, linnu-suline
varjamatus morjendamas peegli ees seisjat,
epikuuroslik hirmust vabanemise tahe sillutamas
teed võõramaiste naiste asemetele, naiseliku puudutuse
hale-naljakas järelkaja toomas silmi pisarad
ja tükk tüki haaval laskus endine kangelane
oma enese leiutatud põrgusse, igavene kordus,
kuni mõistmine kivina vastu pead laksab,
et jumalus tuleb enesest ja igavene on liiga pikk.

Nad kohtusid pärast hingedepäeva, kella seitsme
ajal, enne baaride avamist jõe ääres taro kaarte laduva
rastafari ees, kes tõmbas talle Päikese ja naeratas.

Rohkem polnudki vaja, seda ta teadis, siin see oli,
vabanemise kutse ja teadmine, midagi enamat.

Seal kaldal ma imetlesin merd (Sind)

Saatuslikust salapärast ja varna visatud ürbi liikumisest
läbi nähtamatute osakeste,
õhk silitamas ajatuses vananevat nahka,
pettumus surma ees, igavene taastulek,
sada vakka tangusoola ja neli küünalt tubade neljas nurgas,
viisnurk uksepiidal, mineviku laste pikkuste kõrval
ja ikka ei paelu mind ühegi olendi võidujoovastus,
salapärane ja vastikust täis, mõnel üksindusel puudub nimi,
mõni kannab endaga teiste omi.

Ja kuigi ei eeldata tõde valelikult, pressib siiski kahtluse
ussi nõelterav hambumus läbi olemise õuna,
piilub teadmatuse poole ja poeb tagasi oma muserdatud
maailmavaatesse, reaalsuse ja selle reaalsuse talade
vahele mis nüüd on miljarditega määndunud ja kaduviku
liidrite, mõnede jaoks jumalate, mõnede jaoks koletiste
mõjul saanud vaba tahte ideoloogiaks, mõistmatus ideeta
on mõistlikkus ja seda teadis ütelda kadunukese vaim.

Pärastlõuna päikese eest varju pugenud poeet pole parem
väsinud kuid õnnelikust vagabundist, kelle linase särgi
ja naha vahele jäävast higitilgast võib leida teistmoodi
eksisteerimise vahendid või vähemalt võimaluse nende
vahendite olemasoluks, teadsid ütelda need targemad pead,
selgus paratamatu ja tähtsus ununemas muutuste tuuletuses,
teadsid ütelda varasemates tekstides, smaragd tahvlite
rohelises valguses, kantuna ingli-teeskluse nõudlikkusest
ja ma nägin sind silmanurgast tõmbamas pükse jalga,
kõik filosoofiad langesid põrmu kui imetlesin su hinge
peegeldust läbi su kauni naha ja siniste juuste.

Nüüd polegi paremat lahendust kui leppida ja absurdsuse
saadikutena nautida elamise võlusid, kõik ja mitte midagi,
seltsis või ilma, üürikeseks inim-kontaktiks valmis,
kananahk ihul, rändajalikud silmad, küsimärk pitserina iiristel,
südames vigased mõistmised mille mürgi sa ära imesid,
sensuaalsust ja haavatavust täis, imetlesin sind, su iseolemisest
sündinud viljatuid pilke ja kuigi minevik on surnud,
ei leia ma veatus elamises paradiisi lubadust,
kui vaid sinuga lastena lõputult hullates.

Luksemburgi lektüürid

Esiteks polnud see minu süü ja kui olekski olnud,
siis kindlasti ainult tahtmatust rumalusest, mille
ma oma naivete arvele pean kandma.

Teadagi leiab süütus oma moraalse teejuhi kogenematust
hingest, kes siinkohal olin mina oma laitmatu
moraalikompassiga, mis pikas perspektiivis
oli kõigest üks lapselik tunnete mäng.

Sellegipoolest jagub armastusel jõudu kanduda
ka nendest mineviku sfääridest välja ja leida
teed minu keskealise hommikurituaalide sekka,
mis lõppkokkuvõttes laseb mul ilma kohvitagi
väljutada eelmise päeva hedonismist ammutatud vilju.

Põlesin tungivast soovist leida rahu, kasvõi üürike
mõtetest vaba pärastlõuna kui ma loengute vahel
pargis oma võileiba sõin, mille maitse oli aastatega
kuhtunud kõigi nende suitsetatud sigarettide ja
joodud pokaalide tõttu.

Aga tema juuste lõhn oli talletunud minu mälu
kõige salajastematesse orvadesse, seal teeküünalde
valges kristalliseerunud valguse säras lõi see mind
jalust, kui astusin toidupoest välja ja uduse olekuga
oleksin autole ette juhtunud.

Aga tema puudutuste õrnus, kui ma olin lootust kaotamas
ja üksindus minu noort inim-kontakti igatsevat südant
räsis, mis oli end nende samade mentaliteetide varjust
valgusesse tirinud, et nüüd mälestuste hallidel vetel
mind endaga viia.

Ja mõnikord tundus mulle, et selliseid asju saab juhtuda
ainult ja ainult siis kui mõlemad osapooled pole
lahti lasknud ja mõtlevad teineteisest.

Lahti laskmine, mis oli varem tundunud tühise
metafüüsilise jurana, oli aina rohkem veetlemas
mind oma hingerahu lubaduste kombitsaliku olemusega.

Hiljem kui telefoni helin öist vaikust vihast löödud
terana läbistas, sain ma aimu oma tundmuste äkilisest
elavdumisest.

Et kõigest mõni päev tagasi, oli minu ammune kallim
jäänud auto alla ja lahkunud siit ilmast.

Nüüdsest on meie õhtud sisustatud ja küünlavalgel
kõnnime me neid samu radu, mille kõrges ristikheinas
me kehade vallatustele andusime, kõigest hetk tagasi
enne vaimu ja lootusetuse pimedust, kui hing oli
tänulikkust täis ja me hingasime sisse üksteise essentsi.

Olla olemas kasvõi hetkeks
ja võibolla polegi rohkem vaja.

Leidmise rõõm

Kõndisin metsikute seas, lapsed naersid, nende
ristisõdade veres ulpisid valged õied ja kodu
oli varjunud tundeküllaste valede sisse,
seal ma siis otsisin lähedust, üürikest inim-kontakti,
et millegi nimel elada, kui rüvetajate matsutavad
suud ei osanud muud kosta, kui et ole mees.

Olen veendumata õnnis, kui suudlen süütuid huuli,
mille peegelduses näen üle kasvanud meest,
kelle ainumas anne on nooruslikkus ja see teeb
mulle tuska, et minu kõrval ei leidu sellist nähtavat
hinge, keha ja vaimuga, mõtte ja otsustuskindlusega,
kes ei pelgaks tärkav-ärkavat loovust ja näeks
minu silmadega, kuuleks minu kõrvadega
ja kellega saaksin toimida sarnaselt.

Päev päeva järel kummitasid vaimud mind
ja üheöösuhetest said nädalad, võõrad varjud
läbistasid mu keha ja võõrad mõtted sõid
mälestuste härmalõngu, pidasin targemaks
koondada järelejäänud oskused ja kanduda
edasi, sinna kus uue päikese all nägin kasvavat
vilja ja taevalaotuse sinisel tahvlil kluugutasid kured,
kriidi teravus joonistamas hinge.

Hiljem võtsin naisegi, nagu alati, teades sügaval,
et tegelikult võttis tema mind, aga seegi polnud
kahetsust väärt vaid puhast leidmise rõõmu.

loodus kutsub mind jalule
tal on ilus hääl
mulle meeldib see

loodus tantsis mulle täna
tal on kaunis samm
udusse lendlev võilille lumi

olen istunud jõe ääres
ja vaadanud inimesi
kõigi näod on tuttavad
pole ühtegi kohanud

tere ütlen kõigile

jumal teab millal jälle näeme

Pax vobis

Nad sundisid end jooma pisikeste tilgakeste haaval,
et näidata nähtamatutele jõududele, kuidas on elada
siin ilma peal.

Tõestada ehk ainult enesele, aga sellest pidi piisama,
sest enese nähtamatud jõud on need kõige võimsamad,
kõige alatumad, kõige võikamad, kõige kõigemad.

Karusnaha müüja, kes oli õppinud omal käel hambaarstiks,
leidis inuiti purihamba alt jumala märgi ja oli vapustatud,
vapustatud oma usu silmakirjalikkusest, sest nõnda
nagu oli vähe seda usu asja tema peakolus,
nõnda vähe oli seda ka tema maailmas
ja see pahandas teda koledal kombel, sest miks
naerab Jumal tema üle, kui tema ei söenda üldse
Jumala üle naerda.

Väikesed poisid jooksevad söekaevuritest isade järgi,
mõni julgem paneb labakäega vastu isa säärt
ja leiab koheselt, et parem on käed enda kanda hoida,
hiljem kodus jäetakse ta lõunasöögist ilma, sest
vana hulguse Arturi söekausist oli pisikese neegripoisi
kuju pihta pandud ja see pahandas Arturit,
kes lisaks hulguseks olemisele, õppis veel šamanismi
ja ei mõistnud, miks naerdakse tema üle, kui tema
ei naera kellegi üle.

Eile talvisel pööripäeval tõestati teistele, kuidas
tavalisest inim-sipelgast võib saada valgustatu,
vaja ainult veidi kaugemalt vaadata, rohkem midagi,
astu vaid kõrvale, eemale, eemale, eemale
ja näedki seda kaunite monstrumite pesa
tema leiutatud muredega.

Nad valisid juua suuremaid lonkse, et maitse ja isu
rahuldaksid füüsilist keha, sest kellega me siin
ikka koos aega veedame, kui mitte endaga.

Väike luuleline bestiaarium

Sa oled kuulunud minu bestiaariumi, vast kuulud siiani,
kuid nüüd olen ma lehekülgi eemal, uute imetabaste juures,
uurimas iga lehte ja okast, iga karva ja juurt, iga soomust
ja liivatera, iga lainet ja kuukiirt.

Luukere, mille ma eelmisel nädalal välja kaevasin
enda riidekapist, polnudki luukere, vaid plastikust imevigur,
mille tallale oli kirjutatud made in china.

Ma ei suuda senini uskuda, et tallekesel on süda,
ebamugav kuidas geomeetriliste ja grammatiliste vormide muutus
viib mind uskumusest kaugemale, ärevus mille tundmist
olin alati pidanud patuks, nüüd kinkimas kodutuld
loomelises pimeduses.

Eile joodi igavese elu karikast ja need nõndanimetatud teised
keeldusid tõusmast sinu kõrgusesse, nemad uskusid sind langevat,
selline on gravitatsiooni mõju ja mõistmine, et see on igale ühele oma,
vaata nüüd sind elurõõmsat ja tarmukat, loomas midagi enamat.

Punaste sarvedega olend pilkas mind teiste karvaste juures,
hallides osoonides puudus hingamise idee ja värv, mis poleks
olnud leiutatud.

Külm laev tõi koju midagi sooja ja aeglaselt tunnen minagi
end ärkavat. (Tere teilegi, kallid maalased).

Tilgake kosmost

Ühel meist jäi puudu läbinägelikusest, kuid mille

oli igati asendanud õrnus abivajajate suhtes, naiivne

ütles keegi lustriinpintsakus härra puskarit pruukides,

nagu ta seda juba varasemalt teinud oli, silmis see

ühepoolse kallistaja kõrvetav sära, hing jaotatud

floora ja fauna vahel, tundlikkusest matnud mitte ainult

enda vaid ka teiste kallimad, lootusetuse kustumatu leek.

Aasta aega hoiti ja kallistati neid, rehabiliteeritud üksikud,

kuid vajadus on rahuldamatu oma väljamõeldises,

siis leiti kõik nad kaootiliselt täringuheitja suveaeda istutatuna.

Juured kasvanud Igaviku puu juurtega kokku, ratas keerlemas

ja keerlemas ja keerlemas, nagin mille peale seitsme vihase

naeratusega nägu ärganud oli ja kelle silma sügavas iirises,

peatunud aja ja mõistmatuse sees ka meie end peitsime,

füüsika reeglid kinnitamas seda mis teisi kohe kuidagi ei kottinud.

Vihma järgses värskuses ja tärkavas öö taevas nägemas tähti, sest

taaskord oli see keegi tõusnud liiga kiiresti püsti. Teate küll.

Lugusid loomadelt

Kunagi, kui üks meist maha jääb, polegi sellest nii kahju,
et mitu ilma ja mitu valu tagasi nähti mere poolt
värvideta purje ja meest, kelle siht oli mäe tagusesse
kõrbe minna, seal tema siis trotsis liivatorme ja kuumust
ühes koopas, kus madu ja lõvi oma loomuvastase
sunniga tema seltsis aega veetsid, lõvil üks unenägu:

sünnib hundi hingega mees, sünnib lapse kehas nagu teisedki,
sünnib mitmendat korda, ulub täiskuu poole, kuu kui hiiglase
silm, pilkumata nõuab oma ulgu, oma igatsejat, seal see mees
siis ulub hundina ja maailma pimedust valgustab see kuu.

Maol üks unenägu:

sünnib kuujumalanna hingega naine, sünnib lapse kehas
nagu teisedki, sünnib mitmendat korda, naudib tähelepanu,
igatseb oma piinleja palveid tema poole, igal taassünni ööl
valgustab nende sümbioos maailma ja tema süsteeme.

Pärast reaalsuste põrkeid ja mustadest aukudest sündinud
hingi, Varjuriigi kodanikele alust andmata, põimusid
kuldsed niidid kosmilise kassi mängukanniks, kes nüüd
püüab hiiri mitte kohusest vaid mängutundest. (Ilma asjata).

Hingeldajad

Me kõik kaotasime oma mõistuse isemoodi,
ühele alumist ülemiseks, teisele vastupidi, mõistnud
ja mõistmata erilisust, värviliste lippude kavalkaad,
üksindusest nõrgunud ehteks kui enne surma oleks
jõutud veel midagi enamat luua, senikaua pidime
hüvasti jätma ja ootama kuni pimedus vastu hakkab
vaatama ja valgus meid leiab. (Pagana valge on).

Miski kõrvetab seestpoolt aga parem kui mitte miski
ja tore oli heitlustele näppu näidata, parem kui mitte miski,
sellepärast olemegi me õõnsad mehed, mitu dimensiooni
eemal ootab tema vaim ja me tulime siia ilma koos
kõigi teistegi teadmatutega, kes kui ma julgen väita
polnudki nii teadmatud, sälk mu talla all on kuivanud
vere ja äädika aroomiga, paistes ja lõbusad silmad
keerutavad läbipaistvate klaaskuulikestena, tunnen
end nagu arlekiin, vaatasin neid teisigi vaalasuhu langenuid.

Mõte on käivitanud allakäigu ja kui nüüd ei tõuse päike,
siis ei tõuse seda kunagi, tohime viivuks puhata, siis jälle edasi,
hinge vedrud nagisemas, rooste muserdanud valiku jämedat
metallist posti, vetevalla isandate näod sõimamas mind,
vesi kõik klaas, silmad iga nurga peal, õhtus on juba liiga palju,

õhku on jäänud väheks.

Unustatud lapsed ehk Rosenkrantz

Tasase laine laksuvas õdususes, kella oli keeratud kolm korda
ja kuigi aborigeen valgetes hõlstides oli korrastanud
endise Jim Crow seaduse tulihingelist pooldajat,nüüd
kustuva leegiga, säilmeteks saamiseni tükk maad minna,
ei pannud vastvalmiv koolnu seda pahaks ja pirtsutas
oma muidu-liikumatut nina äädikakärbse peale,
kes ei mõistnud, et suremisele ei tohi jalgu jääda.

Vanaisa kuulipildur oli kuuri tagumises otsas
langenud seina ja väätidesse kasvanud alasi vahel,
surmahundi nuuskimisega, jalutu järelsõja postament.
27nda rügemendi vaimude järjekord ulatus keiser
Antoniusest Lincolnini ja enne kui kummarduvate
õhtupäikesevarjude nähtamatu rivi sai ajaloost vabaks,
võis nende ohkeid kuulda põhjamaa kevades. (Kaevudes)

"Ma armusin iseendasse, kuid kahjuks ei leidnud
vastuarmastust", ütles isa ja nägi haavatav välja.

Õrn hing tilpnemas roosikrantsina voodi jalutsist üle ääre
ja salamisi poetatud palved hajumas vaikusemerre,
enne kui suured südamlikud silmad jõudsid veel
viimast korda avaneda ja siis jäägitult sulgeda.

Andestuse valm unustatud laste suus ja närimata õied,
koduhoovi vaikivad valguse timukad, kuldsed tilgad
lendlemas loojuva päikese mõõgalt. Istu vanamees
ja puhka jalga, varsti on ajatus ja jõele saab tagasi
kingitud süda. (Tibu, tibu, ära näita.) (Kas näed?)

Mortus Seductom

Talle ei läinud korda, mida keegi sõi või jõi,
või kes kellega magas, ainus mis kõditas selle
võllaroa meeli, oli enese upitamine kuulsuse janusele
poodiumile. sealt poodiumilt oleks ta siis piielnud
neid teisi, neid teisi, keda tema poleks enda
poodiumile lasknud, kui tal oleks olnud see poodium,
aga tal ei olnud seda ja niisiis tuli minna Grossi poodi
uue õlle järele ja süüdistada teisi oma tegemata jätmistes.

Nägin teda taaskord kui olin loata surkinud tema unenägudes
ja näinud üht pisikest poissi istumas kuldsel troonil,
söömas sushit ja joomas koolat, see ruum oli täis peegleid
ja poiss paistis olevat sunnitud seal istuma, vaatamas end igast küljest,
hirmunud sellest mis vaatas vastu ja silmist voolamas verised pisarad.

Ta pidi jääma vaikseks peale siputamist, nöör ei jätnudki jälge
ja abiline kukkus end jumaliku sekkumise tõttu invaliidiks
kusagil Lasnamäe joomaurkas. Retsidivistide paradiis.

Aga pärast tiibade õlule võtmist ja Peetruse seosetuid salme,
võis temagi end oma loodud võlts-surma-järgsesse reaalsusesse heita,
kallistada oma sisemisi väljendusviise ja leppida, et küllap oli
temagi tegelikult omamoodi hea. Üdini ürgselt nõnda nagu peab.

Ethos

Nemad olid selles õrnas eas,
kus nende rindade teravate varjude taga
laiusid minu sõrmede sügavad vaod, minu
keele niiske orv ja vere kihutuse ränk
tagajärg,

kus kõhurääkija liikumatute huultega
said nad leida asjatundja mõjusfääri
ja selle mõju naljatlevat rangust.

Õhtutest olid puudu hiilgavad söömingud
ja joomad, neelati õhku teise kukru kurgust
ja pühiti silmi teise olendi taskurätiga,
üksik ja üdini üllatust täis, silmad pööratud
udus seisja poole aga enne kui saadakse
pilguga ühele poole, kaob maapind jalge alt
ja jäädakse jõuluornamendina kõikuma
olemise ja oletuse vaakumisse.

Me ei teadnudki tähtsuse mõju
ja õhtu võis veel vaid hoolimatuid hoida.

Püha ja õudne söömaaeg

Vahepeal ei paelu mind ühegi olendi võidujoovastus
või surematu kurbuse iha, ei kõdita mu hinge tärisevaid keeli
ükski kaotatud päris-hinnang ja veendumusi ei laota
väsinud valge ema-käsi mu raibestuvale laubale,
olles sündinud siia ilma väsinud hinge ja vanade silmadega,
pidasin au sees igavese nooruse kuvandit, seisva paleuse
manifest, toore jõu ja abist keelduva hoiakuga üli-inimene.

Asbestist kroon asetatud põleva riidetüki ja higist leemendava
näotuse peale, kuldne õun ja skepter kadunukese peos,
sülg nirisemas mööda lõuga, (ettevaatust – eeskujud).

Loomevaenulike muidusündinute pilgud rebimas nahka,
luuletaja matrjoskalik eksistents ja vajadus selle pidevaks
õigustuseks sest siin ja sealpool lubatud taevariiki pole
meil midagi paremat teha,

(vaata kuis lendab).

Aeg oli leida teisigi endasuguseid, sellest olenes
kultuuri komposti võimekus hirmutada pirtsakaid,
pesulõksudega suletud ninad ja teenritele ulatatud
valged linad, augud lõikamata, öeldi et leidub
ka pühadust seal kus armastust ja teisiti,

ehk olengi.