oli igati asendanud õrnus abivajajate suhtes, naiivne
ütles keegi lustriinpintsakus härra puskarit pruukides,
nagu ta seda juba varasemalt teinud oli, silmis see
ühepoolse kallistaja kõrvetav sära, hing jaotatud
floora ja fauna vahel, tundlikkusest matnud mitte ainult
enda vaid ka teiste kallimad, lootusetuse kustumatu leek.
Aasta aega hoiti ja kallistati neid, rehabiliteeritud üksikud,
kuid vajadus on rahuldamatu oma väljamõeldises,
siis leiti kõik nad kaootiliselt täringuheitja suveaeda istutatuna.
Juured kasvanud Igaviku puu juurtega kokku, ratas keerlemas
ja keerlemas ja keerlemas, nagin mille peale seitsme vihase
naeratusega nägu ärganud oli ja kelle silma sügavas iirises,
peatunud aja ja mõistmatuse sees ka meie end peitsime,
füüsika reeglid kinnitamas seda mis teisi kohe kuidagi ei kottinud.
Vihma järgses värskuses ja tärkavas öö taevas nägemas tähti, sest
taaskord oli see keegi tõusnud liiga kiiresti püsti. Teate küll.
No comments:
Post a Comment