Hingeldajad

Me kõik kaotasime oma mõistuse isemoodi,
ühele alumist ülemiseks, teisele vastupidi, mõistnud
ja mõistmata erilisust, värviliste lippude kavalkaad,
üksindusest nõrgunud ehteks kui enne surma oleks
jõutud veel midagi enamat luua, senikaua pidime
hüvasti jätma ja ootama kuni pimedus vastu hakkab
vaatama ja valgus meid leiab. (Pagana valge on).

Miski kõrvetab seestpoolt aga parem kui mitte miski
ja tore oli heitlustele näppu näidata, parem kui mitte miski,
sellepärast olemegi me õõnsad mehed, mitu dimensiooni
eemal ootab tema vaim ja me tulime siia ilma koos
kõigi teistegi teadmatutega, kes kui ma julgen väita
polnudki nii teadmatud, sälk mu talla all on kuivanud
vere ja äädika aroomiga, paistes ja lõbusad silmad
keerutavad läbipaistvate klaaskuulikestena, tunnen
end nagu arlekiin, vaatasin neid teisigi vaalasuhu langenuid.

Mõte on käivitanud allakäigu ja kui nüüd ei tõuse päike,
siis ei tõuse seda kunagi, tohime viivuks puhata, siis jälle edasi,
hinge vedrud nagisemas, rooste muserdanud valiku jämedat
metallist posti, vetevalla isandate näod sõimamas mind,
vesi kõik klaas, silmad iga nurga peal, õhtus on juba liiga palju,

õhku on jäänud väheks.