Tasase laine laksuvas õdususes, kella oli keeratud kolm korda
ja kuigi aborigeen valgetes hõlstides oli korrastanud
endise Jim Crow seaduse tulihingelist pooldajat,nüüd
kustuva leegiga, säilmeteks saamiseni tükk maad minna,
ei pannud vastvalmiv koolnu seda pahaks ja pirtsutas
oma muidu-liikumatut nina äädikakärbse peale,
kes ei mõistnud, et suremisele ei tohi jalgu jääda.
Vanaisa kuulipildur oli kuuri tagumises otsas
langenud seina ja väätidesse kasvanud alasi vahel,
surmahundi nuuskimisega, jalutu järelsõja postament.
27nda rügemendi vaimude järjekord ulatus keiser
Antoniusest Lincolnini ja enne kui kummarduvate
õhtupäikesevarjude nähtamatu rivi sai ajaloost vabaks,
võis nende ohkeid kuulda põhjamaa kevades. (Kaevudes)
"Ma armusin iseendasse, kuid kahjuks ei leidnud
vastuarmastust", ütles isa ja nägi haavatav välja.
Õrn hing tilpnemas roosikrantsina voodi jalutsist üle ääre
ja salamisi poetatud palved hajumas vaikusemerre,
enne kui suured südamlikud silmad jõudsid veel
viimast korda avaneda ja siis jäägitult sulgeda.
Andestuse valm unustatud laste suus ja närimata õied,
koduhoovi vaikivad valguse timukad, kuldsed tilgad
lendlemas loojuva päikese mõõgalt. Istu vanamees
ja puhka jalga, varsti on ajatus ja jõele saab tagasi
kingitud süda. (Tibu, tibu, ära näita.) (Kas näed?)
No comments:
Post a Comment