Nemad olid selles õrnas eas,
kus nende rindade teravate varjude taga
laiusid minu sõrmede sügavad vaod, minu
keele niiske orv ja vere kihutuse ränk
tagajärg,
kus kõhurääkija liikumatute huultega
said nad leida asjatundja mõjusfääri
ja selle mõju naljatlevat rangust.
Õhtutest olid puudu hiilgavad söömingud
ja joomad, neelati õhku teise kukru kurgust
ja pühiti silmi teise olendi taskurätiga,
üksik ja üdini üllatust täis, silmad pööratud
udus seisja poole aga enne kui saadakse
pilguga ühele poole, kaob maapind jalge alt
ja jäädakse jõuluornamendina kõikuma
olemise ja oletuse vaakumisse.
Me ei teadnudki tähtsuse mõju
ja õhtu võis veel vaid hoolimatuid hoida.
No comments:
Post a Comment