Vahepeal ei paelu mind ühegi olendi võidujoovastus
või surematu kurbuse iha, ei kõdita mu hinge tärisevaid keeli
ükski kaotatud päris-hinnang ja veendumusi ei laota
väsinud valge ema-käsi mu raibestuvale laubale,
olles sündinud siia ilma väsinud hinge ja vanade silmadega,
pidasin au sees igavese nooruse kuvandit, seisva paleuse
manifest, toore jõu ja abist keelduva hoiakuga üli-inimene.
Asbestist kroon asetatud põleva riidetüki ja higist leemendava
näotuse peale, kuldne õun ja skepter kadunukese peos,
sülg nirisemas mööda lõuga, (ettevaatust – eeskujud).
Loomevaenulike muidusündinute pilgud rebimas nahka,
luuletaja matrjoskalik eksistents ja vajadus selle pidevaks
õigustuseks sest siin ja sealpool lubatud taevariiki pole
meil midagi paremat teha,
(vaata kuis lendab).
Aeg oli leida teisigi endasuguseid, sellest olenes
kultuuri komposti võimekus hirmutada pirtsakaid,
pesulõksudega suletud ninad ja teenritele ulatatud
valged linad, augud lõikamata, öeldi et leidub
ka pühadust seal kus armastust ja teisiti,
ehk olengi.
No comments:
Post a Comment