Paljugi mis lubadusi on antud ja palju nende samade lubaduste
najal on puhatud oma unustuses pead,
et siiski ei peaks ükski meist leidma oma toores jõus
ja vägivaldses usus lohutust
ja et see sama lohutus ei paneks meid kaotama seda
mille tähtsuses kahtleks vaid vääritu,
et vaidlemiseks ei jaguks sõnu ja õhku
nende sõnade täis puhumiseks.
Ja kui õhtuootele kiirustades jään silmitsema
taevateral aerutavat pilveräbalat,
ei adugi mu mälestuste kodukootus
võõraste maade ja ilmade paljunäolisust,
sest olenemata ühest eluajast päevi näinud keres,
voolab see miski läbi olemise loori
ja kasvatab külmunud nahal väsinud karvakesi,
sest jällegi pole targemat lahendust ühtsuse jagunemisele
kui emanatsioon ja ma nägin selles sõnas
luulelist apoteoosi – võrratu ja kunstiline ülistus.
Tagasi vaadates polegi mul ja vast ühelgi teisel
öelda midagi enamat kui, et see mis jäi taevariigil
jagamata, sai võideldud välja sõnade jõul
ja nende samade sõnade jõul on kasvatatud mitte ainult
luuletaja hinge vaid kogu maailma hinge
ja selle maailma kaunite asukate hinge.
Kaunid inimesed liiguvad mööda tänavaid
ja ajatuid teid, liisutõmbe ärevuses,
teades vaid seda et nad midagi ei tea
või vähemalt nõjatudes sellele oma unustuses pead.
Ja me oleme kohtunud seal.
No comments:
Post a Comment