Minu igapäevasus on tuul kardinate vahel
ja mõistmatus olla keegi teine,
tragöödia ja komöödia vahelisel alal
piknikku pidavate suviliste haardeulatuses,
silmavalus, uskumustest ainult viis sammu eemal,
enne püha ja õudset söömaaega.
Varem leidis mind loom ja leidis lind ja loodus
ei võinud enne mind pimedusse langeda,
eriliste lõhnade atmosfääris, kulutulena levimas
nostalgiline aimdus, üks lõhn siin ja üks lõhn seal,
maitserohelisega sulajuust on laiali venitatud
musta leiva peal – selline on elu.
Juicy couture lõhnaline kallim meenus kui
astusin postiljoni ameti viimasel päeval
suvalisest ja mitte-nii-suvalisest paraadnast välja,
pea täis peidetud iha ja kustumatuid veetlusi,
õitseva kirsipuu langevad õied silitasid mu nukrust,
kui päeva õhukesed laps-hääled ärkasid lootusetuse unest.
Ära murra saia talvituvatele lindudele, pekk jäägu
sea selga ja tolmava kaaslase teesklus-karjete taustal
ei peetudki saladuses hoitud meeleülendusi enesest tähtsamaks.
Ennekõike väärib märkimist asjaolu, et rääkisin
ka raadios minu luuletustes puuduvast armastusest
just enne armastatuga kohtumist.
Seda ma jumaldangi elu juures – võrratu paradoksaalsus.
No comments:
Post a Comment