perutav tulisaba leidis lastetoast
endale kodu
peitis end sõnnikuhargi
ja vanade armastuskirjade vahele
sõimas suud avamata
valitsevaid vorme
ja ei teadnud midagi
institutsioonide ülimuslikkusest

kord vuukinud end näilise saamatusega
ja sajatanud sada sõimu jutti
vandus ta mitte ealeski armuma

vana mees poolitas oma luuletuse
ja köhatas plätude vahelt liiva
kui silumata peaga grusiin
oma võlanõudja silmad
tema poole suunas
tundes huvi tema tegemiste vastu

pärast ukse sulgemist
valitses tema hinges taas
see kirjaniku kaotusrõõm

vat kus oleks võinud