"Sõbrad", kisas kuulsusejanus autor
ja ei paistnud mitte millegi enamaga silma
kui vastsündinu sinise silmapaari ja tuules
laperdava lipu kehahoiakuga.
Masendav nähtus siin-ilma suurkujude rägastikus,
kus isegi kustumatu tõmbejõuga ei peetud
teda rahva seas soosituks.
Miskipärast, nagu teadis ütelda kunagiste ilude
kolleegium, ei peetud teda ühegi koolkonna esindajaks
ja sellest lähtunult leidis üldsus, et targem
ja kasulikum on matta maha igasugune lootus
upitada tavakodanik kirjandusliku tähtkuju
võrdsemast võrdsemasse seisusesse.
Pole paremat päeva selle vaese mehe igatsemiseks
ja selles igatsuses võib iga-mees leida veidikene ennast
sest tund tunni haaval, kui lehed on langenud
ja kõdunenud, siis uuesti täis ringi peale teinud
ja taaskord langenud, kaob teadmatuse tallermaana tuntud
üle-eksisteerimise-aisa löömine ja kuldsete ornamentidega
värava ees võtab meid vastu keegi ingellik pool-saatan.
Täna loetu, ei ole mitte lubadus ega kadunud vaskmünt
roomlase taskus, vaid perutav täkk unustuse poodiumil.
Sina seal, seisa!
No comments:
Post a Comment