Sume on õhtu ja Brodski valguses
ei kesta igikeltsa sulamise hääl läbi kaljukindla
hetke taju, kui vahukommi pilved
maiustavad järelkasvu kujutelma, üksikute meeste
pärastlõuna ja sumedate õhtute meeleheaks
unustatud kurvastus, õnne elule ja õnne,
veelkord õnne kõigile särast sündinutele.
Pool karahvini hiljem kostab kõlina asemel kolin,
uimastatu silmis tuiskab mineviku tuul,
kasvajaliku asjaosavusega seob määramatu
ajaloo kulg end ühe nõrga palistamata hingega,
irvikkassi näol tedretäppe loendamata, keel
ripakil ja prantsuse eripärast viljastatud poeedi
pea ühe nüri ja väsinud giljotiini all.
Selgemast selgem, kelle manitsuste tõttu
on terve generatsiooni valu saanud maailma valuks,
juba järgmine, näed seal, kasvatab su lapsi,
subjektiivsuse liikuv postament, nukruse vali
kärgatus, aga oota, see pole veel kõik,
tasa ja kaugelt liginev kahetsus, olenemata,
nõutu ja värskuse ihar, päevavalgus kustumas,
ongi paras aeg lõpetada.
(Sedasi on arvatud.)
No comments:
Post a Comment