Talle ei läinud korda, mida keegi sõi või jõi,
või kes kellega magas, ainus mis kõditas selle
võllaroa meeli, oli enese upitamine kuulsuse janusele
poodiumile. sealt poodiumilt oleks ta siis piielnud
neid teisi, neid teisi, keda tema poleks enda
poodiumile lasknud, kui tal oleks olnud see poodium,
aga tal ei olnud seda ja niisiis tuli minna Grossi poodi
uue õlle järele ja süüdistada teisi oma tegemata jätmistes.
Nägin teda taaskord kui olin loata surkinud tema unenägudes
ja näinud üht pisikest poissi istumas kuldsel troonil,
söömas sushit ja joomas koolat, see ruum oli täis peegleid
ja poiss paistis olevat sunnitud seal istuma, vaatamas end igast küljest,
hirmunud sellest mis vaatas vastu ja silmist voolamas verised pisarad.
Ta pidi jääma vaikseks peale siputamist, nöör ei jätnudki jälge
ja abiline kukkus end jumaliku sekkumise tõttu invaliidiks
kusagil Lasnamäe joomaurkas. Retsidivistide paradiis.
Aga pärast tiibade õlule võtmist ja Peetruse seosetuid salme,
võis temagi end oma loodud võlts-surma-järgsesse reaalsusesse heita,
kallistada oma sisemisi väljendusviise ja leppida, et küllap oli
temagi tegelikult omamoodi hea. Üdini ürgselt nõnda nagu peab.
No comments:
Post a Comment