Sa oled kuulunud minu bestiaariumi, vast kuulud siiani,
kuid nüüd olen ma lehekülgi eemal, uute imetabaste juures,
uurimas iga lehte ja okast, iga karva ja juurt, iga soomust
ja liivatera, iga lainet ja kuukiirt.
Luukere, mille ma eelmisel nädalal välja kaevasin
enda riidekapist, polnudki luukere, vaid plastikust imevigur,
mille tallale oli kirjutatud made in china.
Ma ei suuda senini uskuda, et tallekesel on süda,
ebamugav kuidas geomeetriliste ja grammatiliste vormide muutus
viib mind uskumusest kaugemale, ärevus mille tundmist
olin alati pidanud patuks, nüüd kinkimas kodutuld
loomelises pimeduses.
Eile joodi igavese elu karikast ja need nõndanimetatud teised
keeldusid tõusmast sinu kõrgusesse, nemad uskusid sind langevat,
selline on gravitatsiooni mõju ja mõistmine, et see on igale ühele oma,
vaata nüüd sind elurõõmsat ja tarmukat, loomas midagi enamat.
Punaste sarvedega olend pilkas mind teiste karvaste juures,
hallides osoonides puudus hingamise idee ja värv, mis poleks
olnud leiutatud.
Külm laev tõi koju midagi sooja ja aeglaselt tunnen minagi
end ärkavat. (Tere teilegi, kallid maalased).
No comments:
Post a Comment