fines(s)t

Naha seotud sõlmede vahelt, läbi tasase hingamise,
sinu vaikuse kosmilises meres, saladuslike uste avaja,
teadmisprotsesside vardjas, analüüs jäänud eilsesse,
üks peatus, teine, kolmas, mööda kihutavad valgustilgad,
säravate paikade möödaniku valus mälestus,
olla või mitte olla – kellega, 

soola ja siidriäädika maitse ja elamise vallutamata nüansid,
homset pole loodud, täna näen su näo egiidi peegeldusest 
kõiki su elatud elusid, seisaks, seisaks, seis ja vanadus
tundub maha jäävat, hõbelusikal kalligraafiline kuid 
võõras nimi, olla või mitte olla – kellega,

elitaarne olem, olend, meditatsiooni vahakuju, suved
on lühikeste lõppudega ja minu mentaalne pahavara
loob lühiseid, kuidagi olen ma hirmus vaba, vaat juba
ta läheb, kaasa võetud soolikad ja maks, kopsud ja neerud,
just nagu meiegi, siiski mitte nii palju, tean,

madala üminaga vaob vaikuski viimase teretuse enne
kui pead pannakse kätele ja nähtamatud kroonid 
löövad hääletult lõkkele, kõrgemal kustus ingli 
müstiline elujõud, moondus lõputute ussisugude
vandumata nõiduseks, siin sa siis oled – kellena,

köhisin hinge seest välja, veel pole hilja, tegudeta
pole kahetsustel õigust vallutada, ma ei saa minna,
pole küllalt õigust ka jääda ja nüüd on kaugus kõige
lähemal, lähedasem, olen kaugel, kaugel ja juba külm,
kannatus mulle ja kannatust sulle, küll seda meeldib 
kanda aga veel pole hilja, pole kunagi, olla või mitte olla

…

– kellega, kellena.