Paistab, et see ongi neetus – olla tükikestena laiali
mööda maailmaruumi, teadmata oma keset, kord
harva enesest mööda vilksatades, hing paelaga kaelas,
lehvimas möödasõidutuules, lühikese luuletuse
viimane salm tindisel paberil, kadumas tormi
mille silma iiris vaikis enne kui tabas meie soojemat
kohta, jättes maha mitte tibakestki, ei ühtki kübet.
Jäljetuna ja jäledana püüti päästa maailma, mis pole
päästmist küsinud või kui on siis pole olnud võimeline
seda vastu võtma, lõpututes mustades aukudes, neelatud
laste poolt, isade ja emade kiidetud vaevad, laste abitud
needused, iga langeva lehe varjus peitis end valguse ihar,
mõttekuse kogukaim punkt, olemine – dasein.
Naeratusteta tänaval piilusin akendest sisse,
et näha midagi, kedagi, aega polnud palju, aegu see-eest
liigagi, liikuvad kivikujud ja vaimud sööstsid
mööda kui kägu oli löönud kolm korda ja väreleva
reaalsuse ning minu vahele oli tekkinud leppimine,
jalale ronis päevakoer, nii kiire olingi
kui tundsin tema tuhande karvakese vahel mõistmise
särinaid, elevus kõditamas temagi olemise tahke.
Lahtumisel ja vägivallal puudub mõõde, olla leitud
kui päevade hegemooniline kõrbetuul vallatuid
terasid mu õuele puhub, üks neist kasvanud roosiks,
peegeldusime ja õhtuid koos veetes ei paelugi
ühegi maailma lõpp minu väsinud hinge, naeratasin
ja maailm naeratas vastu, seesamune maailm.
See tuntud ja tundmatu, pärast-valu-maailm,
õnne tähe all, sisemuse vaikinud keerises.
(ja kuidas saab veel paremaks minna)
No comments:
Post a Comment