kõigest elude ristmängu vahealas, klassitsistlikkus
limbos, päevi enne hingemanaja päeva,
kui selline olemas oleks, kindlasti on, seal ta....
seal ta vannutas endast madalamaid olendeid
juhtima talle teed, halluses vilkuvate virvatulukeste
säras, kindaid kandmata, süda korjatud saapasäärest,
esimesi linnukesi kaugusest kuulmas,
päevinäinud hurtsiku ees sisenemist kartmata,
nägijatele omases võlts programmis,
et temas peidab end kurjus ja tema on esimene vale...
hingede soost naases tark seeneline, kõhn ja udusulise
pietismiga, uskunud vaid avatud silmadega,
kliima-kartlik, armastusest kauge kuid vahvust täis,
kubeme lõikuspeo tarvis varunud aja tilkuvaid
filamente, peagi leidmas sündsast sünnist
surma võrratust – imelist ja lihvimata teemanti...
nad nägid välja, just nagu poleks midagi tähtsamat
ja kaunimat kui valedest välja kasvada, seda tehti
tähti teadmata, sõnatute tundmiste nõretavas higis,
kehadele vajutatud jälgede ja nendele jälgedele
asetatud suudluste intervallis...
kas mäletad – meid?
No comments:
Post a Comment