Pimedus oli vabandamata asetanud oma surimusta rüü
kõige elava peale, läbistamas valgevahuseid uitmõtteid
ja pärast hommikut tärganud ihasid, kõnnumaa asukad
sõlmisid tänavanurkadel leppeid, hingedepäevast jäänud
küünlad olid sulanud aknalaudadele, klaasil süsine laik,
peegeldamas mu otsingu mõeldamatut ideed, siht siililegi
selge, ainult üksindus – mu soovimatu kaaslane, pealagi
kiilas, külmast tahumatu sandarm, irvikkassi füsiognoomiaga
ja nende metsikute seas olin ma kasvanud endast enamaks,
võilille mesi oli jätnud suhu ebamäärase meki, põrkasin
enne keskööd endaga kokku – pimeduses kohkunu.
Tundsin su kõrvetavat pilku, hiljuti enne mineviku surma,
köeti allee-tagustes ahjudes meie mälestuste makulatuuri,
kusagilt nigela interjööriga lillast toast välja visatud
uute asukate poolt, köögikatade ninapirtsutuseks
masuudiga üle kallatud ja laste elevuseks eterniite täis tipitud,
sügis oli veel ümber nurga, muutused piilusid paranoias lapsi.
Musta-valge marmori kutse seadis mu sammud stepihundi
kombel ajutistesse ruumidesse, aega polnud veel leiutatud,
valikud särasid teemantidena ja pisikesed alla-elu-suurused
malenupud imiteerisid mu armastatuid, rohkem elusad
ja lähemal mulle kui tõelisus, õhku on jäänud väheks.
Nähes sind lahkumas, ei väsi mu soovunelmad end loomast,
tuul tõi nähtamatud litsilaksud mu põskedele ja teada oli,
et vähemalt sai mõni meist jälle hingata, õhku kui palju.
No comments:
Post a Comment