Siia olid tulnud need võõrad esivanemad,
kelle nimesid ei mäletanud nad enam isegi,
kui mustavate vete kohal hõljusid mälestused
ja vanded kandsid vargsi paatidena neid ühest
elust teise, kehadel polnud kombeks neid hoida
ja valelike tundmatuses perutas leegitsev täkk,
uskumustest eemal, pärast kagutuule vaibumist
ja senimaani pole väidetud rohumaade kasvuhääli
kuulvat inim-deformatsiooni, mõnus pikutada.
Naeratades vaob hääbumise eestkostes inimlik üksindus
kui võõras ja programmeeritud näht, kaleidoskoopilise
hinge paratamatus on pidev piiride kompamine,
farsiliseks pettumuseks mõistmine enese piiritusest, piiritu
ja maagiat täis, valges ringutas madu ja ringutas lõvi,
keerati teine külg ja puhati mitme magaja eest.
Ma nägin sind juba eile, kui homne end tänaseks oli sundinud
ja sünnitusvaludes vabanemise järgne olevus minus
koha sisse oli seadnud kui õigusjärgne (keha) omanik,
tundsin su maitset oma keelel, nägin sind viirastusteta,
puudutasin su õrnusest kastetud sääri ja ei pidanud valeks
tunda sind oma südames, haavatavuse kandevõime
ja näiliselt ükskõikne libisemine läbi elu, eluga koos,
kulgemine, kuni sinu sõrmed libisesid minu omadega ühte
ja öö-looma ulg kutsus meid ürgsust nautima.
See mida polnud, ei olegi tähtis, võimetuses pidada
kauguseid läbimatuteks, nõudis minu esmane keeldumine
valiku salakavalat teisendamist ühtsuse autonoomiaks.
No comments:
Post a Comment