Me tulime õhtupäikese kannul alla möödaniku
mäest ja hiilivatest väätidest prantsuse balkonil,
vein oli poolitatud ja vana motikas põristas
oma armulaulu, kuuljate kõrvus sõi noot noodi
haaval olemine hetke aimdust, õhtu ja kohe,
kohe saame meiegi räästa käest vihma alla,
alla ja panipaikadest edasi, salajaste mäealuste
kambriteni, paberist luiged peidetud rennidesse,
poola pääsukese vilin, pussnuga Emajõe ääres,
tukatitega vehkivad pooletoobised, pool, pool
on parem kui üldse mitte, viimane uks – värske õhk.
Kuupealne nägu naeratas, asteroidne silm kiikas
mu püksata pimedusse ja me seisime vaikides,
hindamata pärlivalgeid kehasid ja kumeraid
teadvustamisi, jätnud mõistuse ja seitse korda
mõõtmise eelnevatele generatsioonidele, mis
meile sellest, sellest sai meie õhtu, muistne
ja muidupaljas, ilma võõrustuseta, ilma, ilma all.
Sa teadsid mind juba varem ja varem on parem
kui hiljem, eksju, onju, luba mind köhatada, ei,
parem mitte, õhk on väljavalitutele, õhku jääbki
väheks, näppudelt tilkuv otsingu lõpp – tänulikkus.
No comments:
Post a Comment