Neli miljonit päeva

Üle mäeharja, pidustuste taguse aja kaugema
pilvepiiri ja taevast rebiva kuusetuka vahel,
haigutas päikese kullane sõõr, sensuaalsust täis
ja hinnangutest prii, esimene hommikul ja viimane
õhtul, kaunite igavike sündsusetu valvur, mõni
öö-looja ei vaevunudki pead liiva alla peitma.

Uute maitsete ja lõhnade kavalkaadis ja ühtehoidmis-

tunde mõõtmatus kerguses, pealagi ingli-lindude

pesakastiks, silmades säravate teemantide ja inimese

taoliste kuid erilisemate embuses vabanes ka jumalik

sund, vabadus ei ole nõudlik, vabadus on tunnetatud

paratamatus, teadis ütelda endine vaim siinpool taevariiki.

Muutuste tasases keerises tundub maailm seisvat,

äsjasündinu tundlikkuse ja tänulikkuse selguses

vaatab peeglisse keegi kaua-kauge olnu, tõeline

omasoodu ja keha ning vaimu värske ühinemise

sädemed löövad lõkkele kõik nähtamatud piirid

ja võlts-seatused, hüvasti vana, sealt nad tulevad.

Ja valmisolek polegi muud kui kaitstuse jonnakus,

seinad mis rebitud ja päevalillede meri kiikumas

olemise tuules, naeru ja nutu sümbioos piilumas pilgus

ja kodutunne, mida võivadki tunda vaid need julged,

seal nad on, valgust täis ja valmis, valgust ja rõõmu.

Valgust, puhast valgust.