oli sajandeid kahtluse all, siiski leituna polnud lootjate
silmis oodatud sära vaid pettumus, et taim polnud
küllalt sinine või küllalt maagiline, polnud küllalt
maitset ega kogust, polnud seda mida oli sajandeid
kujutlustega maalitud, polnud piisavust, polnud kogemust.
Atmosfäärist langevate nähtamatute niidistike varjatud
salapära oli andnud alust teistekski arutlusteks, nägijad
olid tahtmatut vägikaigast vedanud lootjatega, ühel
südame läbistava pilgu andam, teisel loogiku kitsarinnalisus,
taeva rinnatisel, lumise künka tipus kuhu austria ja vene
maadeavastajad lumetuisus kootud kindad olid jätnud,
püüdis sinise lille sära kinni ka kõige pettunuma hinge,
päästis ta tavapärasuse hoomamatust haardest ja sõnus
sõnatult õrnuse pärlikeed kõigi ärkajate hommikutesse.
Vaiksete põngerjate suust kostub nüüd melanhoolsuse
inglihääli, mitte kurbus, mitte leppimine, mitte alistumine,
vaid toores ja küps, hommik ja õhtu, pimedus ja valgus
oma haavatavuse kestas, püüdlemata õnnis ja veatult
armastusväärne, ideetuses ideaalne, kõigest kolme
minuti pärast, kui sinu puudutuste nivoo saab algupärandi
võluväe ja võti mida olid kandnud avas mu luku.
Ja sama võisin teha sinuga, kui õhtu kummardus üle
idaranniku ja sina särasid oma harulduses. (Pärast mida ...)
No comments:
Post a Comment