mineviku salapärased ja varem meelitustena kõlanud uksed
on sulgunud, sina oled lukk ja võti, sina oled lukk ja võti,
sina oled lukk ja võti, igatsuste teeskluses või nende
teeskluste sunnitud mõistmises ei paranenud haavad,
mida olin lubanud lüüa, ei paranenud kohmetud viisid
sind ainult endale hoida, veel paistab viimane päike
su hälbivale udukogule, sillerdav tähevalgus murdmas
toekamate pimeduste sekka, sillerdav tänutunne
sest sa oled võrratu ja ma imetlen sind, kui vaid veidi veel.
Varem polegi enam parem, hoian tulevikku teadmata,
seltsis segasem ja poisist on tõesti mees saanud,
sõdalane, ravitseja, maag, hea kuningas, viskasin enesele
silma.
Hommikuti katan nägu niisutava kreemiga, kammin juuksed,
hoolitsen hammaste eest, koristan toad, kirjutan paar luuletust,
kirjutan paar lehekülge jutukesi, loen seitset raamatut
ja loon seitse kujuteldamatut objekti või võimalikkust,
värvilised elemendid ja vaimud läbivad igat poori
ja peatuvad mu riiulitel, pesapunuja hing minus ostab
kokku teadlikkust suurendavaid esemeid, potid ja pannid
ja teeküünlad, sool ja leib, üksindus on alati olnud mu
lemmik vale.
Sa astud sisse mu ukselävelt, sinuga tuleb hoitus ja midagi
veel, ruum su ümber ärkab, kaleidoskoopiline olemise
nauding hellitab mind ja meie üksolemine toob tõega
kaasa kõik selle mida oleme otsinud.
Sa teadsid meid ja sinu teadmises oli leidmise rõõmu.
No comments:
Post a Comment