Saatuslikust salapärast ja varna visatud ürbi liikumisest
läbi nähtamatute osakeste,
õhk silitamas ajatuses vananevat nahka,
pettumus surma ees, igavene taastulek,
sada vakka tangusoola ja neli küünalt tubade neljas nurgas,
viisnurk uksepiidal, mineviku laste pikkuste kõrval
ja ikka ei paelu mind ühegi olendi võidujoovastus,
salapärane ja vastikust täis, mõnel üksindusel puudub nimi,
mõni kannab endaga teiste omi.
Ja kuigi ei eeldata tõde valelikult, pressib siiski kahtluse
ussi nõelterav hambumus läbi olemise õuna,
piilub teadmatuse poole ja poeb tagasi oma muserdatud
maailmavaatesse, reaalsuse ja selle reaalsuse talade
vahele mis nüüd on miljarditega määndunud ja kaduviku
liidrite, mõnede jaoks jumalate, mõnede jaoks koletiste
mõjul saanud vaba tahte ideoloogiaks, mõistmatus ideeta
on mõistlikkus ja seda teadis ütelda kadunukese vaim.
Pärastlõuna päikese eest varju pugenud poeet pole parem
väsinud kuid õnnelikust vagabundist, kelle linase särgi
ja naha vahele jäävast higitilgast võib leida teistmoodi
eksisteerimise vahendid või vähemalt võimaluse nende
vahendite olemasoluks, teadsid ütelda need targemad pead,
selgus paratamatu ja tähtsus ununemas muutuste tuuletuses,
teadsid ütelda varasemates tekstides, smaragd tahvlite
rohelises valguses, kantuna ingli-teeskluse nõudlikkusest
ja ma nägin sind silmanurgast tõmbamas pükse jalga,
kõik filosoofiad langesid põrmu kui imetlesin su hinge
peegeldust läbi su kauni naha ja siniste juuste.
Nüüd polegi paremat lahendust kui leppida ja absurdsuse
saadikutena nautida elamise võlusid, kõik ja mitte midagi,
seltsis või ilma, üürikeseks inim-kontaktiks valmis,
kananahk ihul, rändajalikud silmad, küsimärk pitserina iiristel,
südames vigased mõistmised mille mürgi sa ära imesid,
sensuaalsust ja haavatavust täis, imetlesin sind, su iseolemisest
sündinud viljatuid pilke ja kuigi minevik on surnud,
ei leia ma veatus elamises paradiisi lubadust,
kui vaid sinuga lastena lõputult hullates.
No comments:
Post a Comment