Kimääri laksuvate lõuapärade vahelt purskava tule valgel
seadis ta oma odaotsa õigesse kohta ja meenutas köhatades
minevikku, keskendumata ülesandele ja unistades marmor
tornide valguse särast, kulla palavikulisest andamist,
kui perutavate ingel-naiste salk teda kõrgustesse kannab,
ihad laiutamas hinge peidetumates panipaikades,
õhtu langes taevast vabandamata pimedusega
ja esiisade ning jumalate vaidlusi võis sosinatena õhus
kuulda, pärast mida võis poisist mees saada, kui vaja.
Ülbusest ja ettevaatamatusest ja külla kutsumata,
langes isehakanud mehe kere vigase linnuna
Kreeka hingetutele kividele, ratta keerlemise nagin
ajanõia peenikeste sõrmede vahel, kui vaene
ja ohvrimeelsust täis olend uutele radadele asetati,
õmmeldi teistsuguste niitidega teistsugustesse aegadesse,
teistsugustesse reaalsustesse, kantuna põlevast soovist
mäletada kõike varasemat, hetk kui katuseta ait.
Ja vanus kui laulis oma kehalist laulu, linnu-suline
varjamatus morjendamas peegli ees seisjat,
epikuuroslik hirmust vabanemise tahe sillutamas
teed võõramaiste naiste asemetele, naiseliku puudutuse
hale-naljakas järelkaja toomas silmi pisarad
ja tükk tüki haaval laskus endine kangelane
oma enese leiutatud põrgusse, igavene kordus,
kuni mõistmine kivina vastu pead laksab,
et jumalus tuleb enesest ja igavene on liiga pikk.
Nad kohtusid pärast hingedepäeva, kella seitsme
ajal, enne baaride avamist jõe ääres taro kaarte laduva
rastafari ees, kes tõmbas talle Päikese ja naeratas.
Rohkem polnudki vaja, seda ta teadis, siin see oli,
vabanemise kutse ja teadmine, midagi enamat.
No comments:
Post a Comment