Leidmise rõõm

Kõndisin metsikute seas, lapsed naersid, nende
ristisõdade veres ulpisid valged õied ja kodu
oli varjunud tundeküllaste valede sisse,
seal ma siis otsisin lähedust, üürikest inim-kontakti,
et millegi nimel elada, kui rüvetajate matsutavad
suud ei osanud muud kosta, kui et ole mees.

Olen veendumata õnnis, kui suudlen süütuid huuli,
mille peegelduses näen üle kasvanud meest,
kelle ainumas anne on nooruslikkus ja see teeb
mulle tuska, et minu kõrval ei leidu sellist nähtavat
hinge, keha ja vaimuga, mõtte ja otsustuskindlusega,
kes ei pelgaks tärkav-ärkavat loovust ja näeks
minu silmadega, kuuleks minu kõrvadega
ja kellega saaksin toimida sarnaselt.

Päev päeva järel kummitasid vaimud mind
ja üheöösuhetest said nädalad, võõrad varjud
läbistasid mu keha ja võõrad mõtted sõid
mälestuste härmalõngu, pidasin targemaks
koondada järelejäänud oskused ja kanduda
edasi, sinna kus uue päikese all nägin kasvavat
vilja ja taevalaotuse sinisel tahvlil kluugutasid kured,
kriidi teravus joonistamas hinge.

Hiljem võtsin naisegi, nagu alati, teades sügaval,
et tegelikult võttis tema mind, aga seegi polnud
kahetsust väärt vaid puhast leidmise rõõmu.