unustajatele mõtte, mõõtes vahemaad sõrmedega
ei tajutagi, kui kaugele võib inimene inimesest jääda,
teadsin juba lapsena, et ega palju kasu pole võitlusest,
sest igasugune võitlus on igavene ja igavene on liiga pikk,
nüüd tammun, vaba mees, vabal maal, üleõlasülituste
intervall kaela kangeks teinud ja lootuse varjamatu edevus
visanud mulle taamal silma, ontoloogiliste teooriate raskus
aastatega hajumas, lihased vintsked ja rüht ebaharilikult sirge.
Lahtise haavaga löödud sinu soolasest puudutusest, valu –
ainsa aistingu mõeldamatu hetk, armastajate teadmatus,
ühe põhjuse varjus peituv teadvus, põhjus kõigest lugu,
ühe autori voodist teise, unenäost unenäkku, tühi pilk
ja vaimu närimine, kui nii võib tõdeda, vast pole tarvis.
Parem on lasta lahti ja vaadata veepinna virvendust,
sädistavate lindude hulk piiramas väsimust, uudishimulikud
nokad kädistamas olemise kaunimaid viise, naabrimehe
vaikne lõuna-norin, leib tuleb alati luusse lasta,
sinu vaikuses lainetamine, minu poole, minu poole,
juba kohal, kaelustamisele eelnenud õrnus, hetk enne puudutust,
hingede vallatu tants, päri- ja vastupäeva, läbi ajatute ruumide
kuni meie tulemise intiimne ohe lubab sündida muutusel
ja sõnad jäid vaikselt riiulile, ootama homset.
No comments:
Post a Comment