Luksemburgi lektüürid

Esiteks polnud see minu süü ja kui olekski olnud,
siis kindlasti ainult tahtmatust rumalusest, mille
ma oma naivete arvele pean kandma.

Teadagi leiab süütus oma moraalse teejuhi kogenematust
hingest, kes siinkohal olin mina oma laitmatu
moraalikompassiga, mis pikas perspektiivis
oli kõigest üks lapselik tunnete mäng.

Sellegipoolest jagub armastusel jõudu kanduda
ka nendest mineviku sfääridest välja ja leida
teed minu keskealise hommikurituaalide sekka,
mis lõppkokkuvõttes laseb mul ilma kohvitagi
väljutada eelmise päeva hedonismist ammutatud vilju.

Põlesin tungivast soovist leida rahu, kasvõi üürike
mõtetest vaba pärastlõuna kui ma loengute vahel
pargis oma võileiba sõin, mille maitse oli aastatega
kuhtunud kõigi nende suitsetatud sigarettide ja
joodud pokaalide tõttu.

Aga tema juuste lõhn oli talletunud minu mälu
kõige salajastematesse orvadesse, seal teeküünalde
valges kristalliseerunud valguse säras lõi see mind
jalust, kui astusin toidupoest välja ja uduse olekuga
oleksin autole ette juhtunud.

Aga tema puudutuste õrnus, kui ma olin lootust kaotamas
ja üksindus minu noort inim-kontakti igatsevat südant
räsis, mis oli end nende samade mentaliteetide varjust
valgusesse tirinud, et nüüd mälestuste hallidel vetel
mind endaga viia.

Ja mõnikord tundus mulle, et selliseid asju saab juhtuda
ainult ja ainult siis kui mõlemad osapooled pole
lahti lasknud ja mõtlevad teineteisest.

Lahti laskmine, mis oli varem tundunud tühise
metafüüsilise jurana, oli aina rohkem veetlemas
mind oma hingerahu lubaduste kombitsaliku olemusega.

Hiljem kui telefoni helin öist vaikust vihast löödud
terana läbistas, sain ma aimu oma tundmuste äkilisest
elavdumisest.

Et kõigest mõni päev tagasi, oli minu ammune kallim
jäänud auto alla ja lahkunud siit ilmast.

Nüüdsest on meie õhtud sisustatud ja küünlavalgel
kõnnime me neid samu radu, mille kõrges ristikheinas
me kehade vallatustele andusime, kõigest hetk tagasi
enne vaimu ja lootusetuse pimedust, kui hing oli
tänulikkust täis ja me hingasime sisse üksteise essentsi.

Olla olemas kasvõi hetkeks
ja võibolla polegi rohkem vaja.