Näiliselt saamatu lahendus oli otsida teda mõnest unustusest,
sõlmida lahti paelu mille sidumisel oli ta olnud hooletu,
keelduda uskumast, et vähemalt meelevaldsete kütkeis on soe.
Ta allus keelule, nõnda nagu inimesele kombeks,
võika lummaga tekitada sädemest leek, raiuda vastu,
võidelda ja hukkuda seades oma ohvrimeelsuse postamendile
mesilasvahast krooni.
Ükski kurva kuju rüütel ega surev kuningas
pole loomisele vastu vaid sundides oma liigsust enesest eemale,
kaotasid nad osakese endast.
Ja kui ta isegi leidis selle mida otsis, siis oli leidmise võit
kõigest tühine lootus ja selle asemel ootas teda mannetu kurbus,
mõistmine, et võit oli olnud teostuses, rännakus, teekonnas
ja see mida pidas paljuks ühiskond ja mille hülgamine,
kuigi raskekoeline, tundus sihile kasuks, oli kõigest
leppimine väetite maffiaga, sundinud teda madalamaks.
Tuhande aastase vaimuvalitsuse ja jõu ebaseadusliku kasutamise
lõpuaastatel lõi ta käega ja pühkis silmad liivast puhtaks,
tõmbas sõõmu värsket õhku oma kopsudesse ja puhkas.
Puhkus igavene.
No comments:
Post a Comment