"Täida mu karikas", vaikis kadunuke palve raskuse all,
kui ainult küllalt kõrgeid ääri jaguks ja salamandri
tarkust, et mõista puuduse nõiaringi. (mõistmatud)
Juhul kui me oleksime igavesed, piiritu ja muidu maias,
alles värskusest sündinud piitsa ja pirruga vana ja koleda silma all,
ekstaasid nädalapäevi eemal eufoorias närtsinud krüsanteemidega,
toad õhutamata ja vana vahimehe taldrikul pilgutav kalaraipe
silm, kühvel kaevanud käeta, päike säranud valguseta, illusioonide
ees me seisime, aja määramatu analüüs hüljatud ja räbal,
meie tänu ja osaks saanud kuulsusetus, nagu alati.
Kõverate värvide paradigma, suletud silmadega näeb
tajust kaugemale, tõe puhver on liha ja roiskumise hirm,
hirm – pole paremat vangistajat, allasurutute reaalsus,
nähtamatute trellide tagused silmapaarid, valikute turmtules
kasvatatud osakeste ravi ja vaenajate verised pisarad,
kannatuse metonüümia, ehk kaelustab veel nöör,
surnute surnud ring. võlts surematu hing, variseva tuha
ja selle sama tuha aseaine ja fööniksist jäänud mälestus.
Kui lihtsast on saanud keeruline ja keerulisest lihtne,
karikas ajab üle ääre ja loojuva päikese härduses
langesid kärbsed hapuka veini tahtmatuks roaks,
viimane suutäis mahlast liha, suus sulava võiga,
õiges ajas, õigel kohal, mida teadsin või pidin teadma,
kehitati õlgu ja sooviti toosti, laste hingi teadmata.
Tühjad kingad koridoris, käimata ja hallis,
suures, suures hallis. (naerata nüüd jälle sa)
No comments:
Post a Comment