igaühel oma nimi ja eripära, oma sära ja kaugus,
kõigi epitsentrite vananemisest eemale põkkunud,
loojate algupärasest purust, sädemest leeki igatsedes,
iga risti ja lööja kokkupuutekoha vilumusest
tingitud isetekkelised vaimu-ilmad – kadaka-katedraalid.
Koos tuliste ilmadega ja planeetide seisust hooliva
nähtamatute silmadega tüdrukuga tuli kõige oleva
vastulause, hoolimata sõnatusest, arvates end leidmatuks:
kusagil keskel, ei üleval, ei all, kristalli-loori kerkimise
tavatus hääles, viisistamata olemist, leia end.
Väike Prints naeratas kui ta oma maailmaga kõneles,
seda soovisid teisedki, paksus igapäeva paradiisiaias,
lopsakas rohelus ja valge paabulinnu vikerkaare igatsus,
teispool aeda värviliste silmadega sabad, õdaku udu
nähtamatu dirigendi õhuhoopidest, vaikuse sosinad
vaimsetelt pahtlimeestelt, oomi märki tundmata,
katarsis alles pärast pohmakat, pidu eneses.
Kahetisi tundeid oli tekitanud iseendaks olemine,
enam mitte – on leitud, et viisi pole pidanud ükski
oleja, kaosest saavadki alguse korra ideed.
Seal tavatus paradiisiaias me elame,
vaadates üksteisest läbi, põiklemata õndsad,
kui vaid oleks nii.
No comments:
Post a Comment