Lõhestunud ja varavalminud, kollane maks,
pärlid neerudes ja õhtuooteks jäetud ärkaja surm,
vaata, ümbrikus seal laual, nurgad näritud, kena
ja sinine taim, pooleldi silmust kinnitamata, voolava
vee ja portselani klirina klaaspisarad, kuidas küll
võib üks mees armastada, kuidas naine kui pole
väljavaateid, olevik – tarmukas pealispinna virvendus,
nägid saatana vingerpussi – uitmõtted, saatan ise –
väljamõeldiste jumal, kärbsed meie kodutundel.
Uue tähtsuse valguses pidin lausuma rumala,
kuid sellegipoolest nõutud luulerea, et mitte puudutada
puutumatuid, õrn närvilisus, stress kukkuva
võileiva saatuse pärast, viljeletud viljastaja
pärast-suguühet toitumine, silmades avanev portaal,
mille kellegi hukkuv kaja oli valla löönud, Orioni
udu roosakas kosmiline ruum, esimene müsteerium,
paradiisiaias, ükskõik kui kaitstud, on alati üks madu.
Pole kedagi enam paluda, vaata ise kuis saad,
sinu vaatenurk loob su reaalsust, pidasin kalliks
veel muutuse hindamatut valu, pingereas esimene,
rahuala valelik kuningas, kretiin palvetamas
Sõrve sääre ja Raja tänava vahele jääval
pinnamoodustisel, Stalkeri piknik, okasroosi
ja krantsi haukumise temperatuuri muutus, aurab
veel, haugatus, haugatus, auh, auh, maailma sünd.
No comments:
Post a Comment