Ega tali taeva jää

Ootasime koos talve, jäi tulemata, võibolla sest ootasime koos

ja sügisel olid ostetud tekid ja revääride külge kinnitatud galanterii,

õhtupäike sügises, kristalliseerunud mälestuse emeraldiks, 

emerald – liiga roheline, roheline oli aususe ja muutuse värv,

mäletad sa rääkisid, kandsime padjapüürides Romanovite kaarte,

kellegi tõlla astmelaual, oli öeldud, venitas vaim varbaid

ja tuline jutt läbistas tema südant, veritseva aja mesivalus koht,

vahuse neljapäeva eel sammusid jäljed rannal ilma inimesteta,

pimedus pimeduse nimel aga vot valgusest võitu pole saadud,

kui on üldse mingitki võitlust olnud, kellegi tarvis, kellegi arvates, 

kopsudes on pigi, pigis on uppunud sisemised kutsikad, 

kohe pärast sündi, köhin pilkude tarvis uskumusi, pilgud on hilinenud

ja meid polegi nähtud kunagi kaelustamas, variarmastus –

käopoeg võõras pesas, õhtusöögiks on munad, voodis tähtsustame,

lakeid jälgivad vaid muutjate palgeid, hirmust enese ees,

pead keerasime küljest, nüüd on teadmine kerguses, sest,

üks mesilane lendas sülemist eemale, sisetunne oli selline,

ärkasime kõrvuti äikesega ja õhk nõudis hingajaid, polnud vastu,

sind hingaksin sisse lõputuses, su kael sirutus mind hellitama,

sellest ei pidanud saama (kuradi) armastusluulet, eks temalgi vaja,

meie algus on alati olnud lõpp ja lõpp on alati olnud algus,

kuuled – sisiseb, ostsin üksinduses gladioole ja kuukinga,

mille lilla õis logost koguks, endiselt mõtlen sinust kui kuu oma

kiilakasvalge palge taevasse on mananud, kuldsed niidid

meie vahel on rahunenud ja vaikuse laulus on üks lahendamata

mõistatus – animus liber, enne koitu on kõigest pimedus.