Tuli neiu, tuli vasakult poolt, uksest sisse, tundis end nagu kodus
ja ei teinud väljagi minu võitmatust kihust teda endasse haarata,
õhtu venitas oma harakatiibu, kui calimocho ja pehmetes toonides
meloodia sadava lume vaikuses midagi enamat lubas,
enam polnud üksindusel asja minu tagatubadesse,
ehk polnudki me näinud valedest kaugemale, ninad kasvatatud
vanemate õpetuste järgi, lahti laskmine oli alles algus,
selgete tänavanurkade kasvav valguskogu ja udu mis varjas
naise figuuri näljaste pilkude eest, ei saanud meie õhtute
definitsiooniks, vaatasime aknast välja ja ise näljastena
ihaldasime veel rohkem lund, lõputa sadu, tormi ja tuisku,
hanged räästani ja külmapühad ja meie auravate lastena
õppisime tundma hinge ja keha kokkupuutekohti.
Armujate keevituskohad, sädemed pritsimas baobabi
prisketele lehtedele, kamina määrdunud uksele, pisikestele
valgetele lambikestele, keerutatud mööda lage laiali
ja õhus levis tema kaela magusat aroomi, kopsudes
surnud kutsikad said pigist priiks ja avasid silmad,
puudutused, need puudutused, imalad ja valendavad
sõnad, mõistlikkusest eemal ja näiliselt saamatud,
saanud hakkama rohkemaga kui vanus on lubanud loota,
õhtu oli alles noor, meiegi ja mõned meie vaatenurgad.
Siia on maetud ja siia on põletatud, naha all magnetina
jooksevad sõrmedega ühes võõrapärased tunded,
öö veetsime koos ja ma ei keeranudki selga, vaatasin
julgelt ja imetlesin, õnnis, küllalt puhas ja õnnis on elu.
No comments:
Post a Comment