Väekujuline auk

Naitununa tühja bioloogilisse kesta,

vaim ilma kroonita, ühe mehe armee,

roo suhkru pruunistunud imal-magusast maitsest

saanud ootamatud ja igi-süvik tiigid silmadesse,

ei peatunud ta isegi tsüklilise elu intervalli pärast

vaid raius edasi, hoolides vaid teadlikkest,

sest väidetavalt pidi nende päralt olema

taevariik (mida iganes see ka tähendaks).

Lapsepõlv ja üldse kõik mis oli saanud 

mineviku halvaendelise pitseri, nimetas ta surnuks,

palus lõpetada tüdimuseni varjudes surkimise

ja kasvõi laenata elamise õnne päevade pikkusest,

sest juba üks kaunitar oli öelnud: "Teeskle kuni jõuad."

Inimpõlved tellistena müüris, missugune pilt,

nüüd allikas laotatud nähtamatu inseneri poolt keset metsa,

bämbilised keksimas kevadise jõu varal, tühine

vägivald saanud ka sellest imest jagu, kasvõi söögiks,

meelelahutus võigastele kogejatele, õhtuti teleka ees

ja me panime käed rusikasse, pigistasime küüned pihku

ning vannutasime teisi enda eest seisma, rumaluse tipp.

Aga seal kus oli kord vägi, on nüüd väekujuline auk,

kullapulbri heljuv õrnus röövimas põrmult tähelepanu

ja kõik me vennad ja õed paratamatud äratundmise vallas

embasid olemise talumatut kergust. Kordan kergust. Kergust.