Ja öö võiks olla pikem (seadmine)

Päikesest edasi, kaugemal kui ülearuste tunnete ja teadmiste

varajane vastuolu, edasi, edasi, edasi, maalitud naistest

ja nende naiste ergutavatest puudutustest, vaikuses,

üleni lingutõmbe pingsuses, naer suul ja kuldsed

seierid seiskunud, planeeti vormides, ehku peale minek,

võibolla oli temagi kuldne, maagiliste ülestähenduste

varjus peitis end krüptiline sõnum, et lugeja

saaks valida oma teadlikkuse määra, vastuvõtu ruumi.

Seesamune lugeja, kes kord härjasilmse süütusega

pimendatud taevalaotuse poole piilus, kosmilise avaruse

võltsist hirmust pisarateni liigutatud, õndsuseni

järjekordselt tükk maad minna, teadmine kord saabuvast.

 

Peame taaskord ütlema selle vana ja kulunud lause:

"Lipp lipi peal, lapp lapi peal." rääkides olemise

vastuolust ja selle tekitatud vastutusest, isegi kui

osade jaoks jääb see kurjakuulutavaks oomeniks,

isegi kui valgus ei küsi luba paistmaks, isegi kui

pimedus neelab hinnanguta valijaid, valida uuesti,

mõõdukuse moto jääb hedonistile arusaamatuks,

kuid jällegi pole ühel teisest aimugi, võitmatu,

seda te olete, võta või jäta, võitmatud ja ilusad,

minu kuldsed ja kallid hinged, paelunult.

 

Minu tõusude ja mõõnade vahelises ajas ei jagunud

ruumi mõistmatusteks, selge silmavaate, taju ja nõutud

uskumise vaimus, eakohasus unustatud, valmistasin

ma ette teistsuguseid elamise metoodikaid, teistsuguseid

tuleviku traditsioone, ringja reljeefi tulemus minu

õpetustele enesest oli pideva kaduviku rõskuses,

olmest ei leitud vajalikku kuid siiski elamisväärset

ja tänu, jah tänu selle eest lasus kaaslastel, aitäh.

 

Ja mu öös kõlas su hingamine taevase koorina,

lunastus peatselt saabuv, õhtuks jäänud õrn tundmus,

armastajate eikellegimaa kus pole võitjaid ega kaotajaid

ja öö võiks olla pikem.