Pandemoonium (suurusluul)

Vaadati eemalt, et valu kartuse värin ei takistaks

vesistel silmadel öelda rohkemat kui seda mida

teadis kannataja, ohver omasoodu, aga siiski ei pidanud

ükski neist kaua ootama, kord hirmule käe ulatanud,

kord andnud selle müstilise väe võõrastele väljamõeldistele,

pole inimlikkusel enam selget nägemist, ei nägemust,

algoritmide ohvriks on end kerge teha, kergem on

paisata sädeleva õhu värskusesse oma kibestuja hüüd

ja nõuda rusikaga taeva poole vandudes kuldsetelt isandatelt

selgitust, meelel ainult tuleviku illusioon, võltsid mälestused 

ja meeletuses visklev olevik, kõigest kolm punkti, 

millega end kinnistada ja valetada peeglisse, et ollakse vaba.

Ja ma pean kurbusega tõdema, ehk valetasin, kurbuseta, 

kui me kord olimegi saavutanud valgustatuse, siis kõigest isikliku,

ei ühtegi rahvaabistaja number ühte, ei ühtegi, ei ühtegi.

Viienda ringi valitseja, kelle nime on keelatud vallutajatel-vallatlejatel 

suhu võtta, tõstis oma poolitatud kolba ja luristas ekstravagantsel moel, 

piiludes veinikandja hingetusse, tühi polaarsusest rebitud ase,

kus valgusmeistri kuum tera oli päästnud selle mida päästa andis,

enne kui võlg sai tasutud, mitte täielikult, kuid siiski.

Teine pool, kes, kui tohib kasutada seda kulunud väljendit,

oli emantsipeerunud, ei paistnudki hoolivat oma kadunud

kaksiku heaolust, ilus vaadata, jah oli küll, kuid ilul

pole midagi pistmist veendunud megalomaani rebitusega,

ihul need näitleja haavandid millega meid elus kannustatakse,

vaata kuis silkab eesmärgipäraselt, raha, auto, modellid naisteks,

pulbrid ja meeletused, meeletused, meeletused, hingerahu

kui kuldmuna, peidetud arhailisse lõksu (puhtaimale hingele).

Kui kord kätte oli jõudnud vabanemine, siis peatuti 

ja tõmmati hinge, üks sõõm, kaks sõõmu, hinge, hinge, hinge,

tõmmati nagu viimast sigaretti pimeduses, südamik süttimas

ja viseldes hajumas õdaku külmavasse vaikusesse, igatsuse

paine endaga tutvuda, sajandeid hiljem, vedanud koliseva

vankrina keha järgi, paine mille nimeks see Tegelikkus, Tõde,

rõõmuküllase ja veel rõõmuküllasema eksisteerimise näos

veini joov kuid mõju hülgav õhtujuht: "Peegel, peegel seina peal,

kas tõesti, kas tõesti, oled sina seal?"

Aovalguses tundis ta teise sõrmi magnetiseerunult oma

nahal ja teda paelus puudutaja pruunisilmsus, lupsti,

sinna see kadus – teeseldud üksindus, ehk teesklemata.

Ärgata oli valus, seda peab ütlema, kuid selles valus

oli oma ilu ja selle iluga võib lõigata elu kui sulavõid,

vaata vaid, juba ärkavad teisedki, tere hommikust.