Võidujoovastus

Ärkajate kaldapealsel, mere vahuse serva vaimsuses

seisime koidu eel, eilsed nõidused ja nõiad olid põletatud

ja vastastikku mõistmiseni oli veel tükk maad minna,

enne paat ja aerud, puit nende loomise tarvis,

sokid võeti varvastelt, valged jalad sängitati maa uima

ja paradiisi ränk-rasked väravad avati vaid uskujatele,

ühed meie seast, sädemed silmis, keerasid otsa ringi,

kadaka-katedraalides vanakeste animismist innustatuna

leiutati võnkesagedused ja looja-vaimude

spirituaalsed masinad,

pahatahtlikkus oli alati olnud allasurutuse sibulakiht,

eriti võõraste muutumiste värskes tuules, 

ooteplatvormil, udus lambisokleid vahetavad mustad kogud,

eile polnud loodutele õigust jagatud ja täna, täna

paluti neil vaikida enne kui vagun, trellitatud 

ja siberi ulgu täis, tossutades vaksalisse logises,

võimalikkuste vahealas vormiti reaalsuste struktuure,

olla rohkem ise, vähem keegi teine, kuid saada

endaks, kui pole kuuldud teadlikkuse tormikella

ja mäletatud valgest marmorist torni, piilumas

üle kahetsuste ja kahtluste määndunud kääpa,

peenikeste klõbisevate kontidega vahid,

valgust varastamas, sosinad pimedusest ärgitamas

hullusele, rahuala viimane kuningas ja tema 

saabel, kuldse sõõri ja viimaste sõnade taustal,

võit pidavat tulema paar päeva hiljem,

olevat juba siin.