Kuldsete seierite itkes

Ühel õhtul, ta ütles, me pidime olema rohkem enesega seotud 
kui varem, kui kogu asjaajamise rõõmust tulenevad valed

on saanud üksluisuse andamist raskekoeliste edasiviivaks jõuks,

selliseid keerulisi lausestruktuure suutis see tiivuline leiutada.

Ma panin kaitsed maha, puhkasin käsi ja õlgu ja ohkasin

kergendatult, kui ta asetas mu käe oma kõhule, 

see oli rohkem nahk, kui mõni teine, rohkem puudutus

kui mõni teine, rohkem allumine kosmilisele kokkupõrke

väele, millest laiali paisatud osakesed olid hävingu ja loomisakti 

vahel oodanud meie valikuid.

Ajaroju roiskuvas lehas põletas maagiline automaton

oma mürgituse riismed ja palus maailma hingelt panust –

kutse meile kõigile, siis teadsid need vähesed, keda kunagi

saab rohkem olema, et infiniitsetest sõlmedest

saab päästa vaid tõeline teadvustamine.

Kuigi Kord pole kunagi olnud tõelisuse musternäidis,

vaid Platoni koopa hädine fragment, ei suutnud enamus

näha päikest nende selja taga, otsimas kadunud

inimlapsi, meie hoopis katuse all voodis, mitu päeva jutti,

skafandrites normaalsused lohistasid varjudena jalgu

kusagil tänaval, aga mina sain tunda nahka,

mis oli rohkem nahk kui mõni teine,

rohkem puudutus kui mõni teine, edasi nägi

vaid müstiline vägi meie toimetusi, meie ulakusi,

meie vannetest vabanemist ja tiivasirutust.

Mustade päevade valed kisendasid langenu ohkes,

kui sissepoole, aina sissepoole, enne valu

ja magusaid lõhnu, tungis rautatud kabi,

sellest oli abi, peegli ees hoituna jäi imestusele

jalgu vaid leppimine, kuid sellest piisas,

sellest täiesti piisas.