kui ühel õhtul pea 20 aastat hiljem avab oma silmad
üks rosinsilmne, müütilisusest kaugemal asetsev, toredust
ja virkust täis nahakandja, hinge vanikud puhtaks pestud
ja sätitud ilusasti tema sisemistele laudadele,
lausa pedantlikul moel, naeratus kandmas kogu sündmuse
suurejoonelisust, vaatajaid vaid üks, rohkemast ei piisanuks.
Kui kord oligi kõdu ja salajaste reaktsioonide kiiruses
leitud tagurpidi uskumustele väärad nimed ja kui siis kord,
see vähene kord, peeglitega definitsioonide
definitsioone hajutati, ei meenutatudki tulevasi olekuid,
ei olemisi ja ruume nende jaotuseks,
vaid selles pühadusest eemal, nigelate ahermaal,
kus varjude hinnangud olid realiseerimata tegelikkuse iha,
seal keelitasidki võõrad struktuurid end enesest eemale,
aga vaata vaid, avati silmi, huvide kokkupuutekoha
ja langevate tähtede sajus, kusagil ikka, alati,
senimaani loodute jäljenditest loobumiseks,
kogu elamise toredus, ilma hirmuta, surma teise kuningriigi
ahelatest prii.
Seal ta oli, sooned paistmas suletud silmadele, otsmikul
tähemärk, kutsumas mind vaikuse varjatud peole,
varjatud kõigi teiste jaoks, intiimsuse kuldne hetk,
sõrmed leidmas oma puudutuse kaja, libisedes üle
mõistmiste, üle enama, üle selle millele pole veel nime antud
ja see oli hea, see oli enamatki.
Vaadata läbi kui nägemisest piisanuks, seda saime teada alles
nüüd, eelmiste õhtute möödanik ja palumise peletus
kandis risti, millele väädid olid punaseid roose kimbutamiseks
kasvatanud, ahi praksus )priks-praks( kord nii kitsas, kord nii lai,
värelesin läbi öö ja ärgates sügavast mürgitaja unest,
langesin tänulikkuse venival nööril lapseks –
et saanuks sind vaid vaadata.
*kõiksus*
No comments:
Post a Comment