see tuli loomulikult, nagu kõik ilusad asjad:
meeneline õhtu mälestuste varalaekasse, kodutu kass,
pealagi värviline, hall kasukas voolamas siugjalt
üle tänavate ohu, libedus mille pöörasime
lapselikuks lõbuks, sinu erutuse niisked sõrmed,
puudutus mu huultel, unustuse taevalik moment.
Sinu igikestvuse iharus ja selle palveline väljendus
sulatasid mu südame, näed veri-magus-raudne,
tuk, tuk, tuks – külmalt mäelt soojadesse koobastesse,
kandlemängu ja lullitamise kristalle täis ajatusse,
hõbedane nuga rookis võid ja silma jäi sinu meelas keelelaks,
kui pidasin vajalikuks nahka vahetada,
tõelisusele kaasaks.
Elupuu ja karikate rüütli saatel keerasid sa end
minu poole, naeratasid seda naeratust, millega
minu sisemistele randadele soolased lained laksusid,
kustutades vanad jäljed liival ja äratades minu
kuninglikku pärlipüüdja ülesannet – vanem
kui reaalsus ise, sealt maalt polnud ei ühte ega teist.
Täna kutsusin sind sõnadeta esile, areenil veel
puidu aroom, metalliklõbin, rattakesed ja vedrud,
õhtuks saab neist midagi erilist, erilisemat,
sarlakpunased kardinad avanevad ja valgusele
saab antud teine nimi, äratus siidjal nahal,
puudutuste vaheline ruum, ainult sina, ainult sina.
Ainult Sina.
No comments:
Post a Comment