Sõlmedega olid seotud vaid kinnipäästetud,
need keda meie ei pidanud vastutuse vääriliseks
aga siis kui minu tubasusest leidis end defineerimatu
hingest kaugemal, kaugemalt kui päästjate surmaeelsus,
naeratus murdmas end minu nähtamatutest barjääridest läbi,
andsin ma end oma soovide vallatusele, magneetiline
kokkupõrge mille otstarve kui oligi asendatud magmast kuumema
sisemusega, oli lõpuks minu enese valik, minu enese nõudmine
ja selle maagia andumuses polnud mul vajagi vähemat.
Kui kodune tunne sõrmitses mind kui väsinud pilli,
kui säravate silmade vallandatud teadlikkus pani unustama,
kell kui näriv tunne, jäänud eilsesse, eile kui tuhat aastat tagasi,
ühe samaväärse kuid teisiti Oleva puudutusega,
meelelisusest meeletuseni, ärkamiseaja pisarad kastmas
juba nutetud patju, õrn kuid vigane, kuldsete seieritega käiv
animus ja anima, moment millegi suure jalamil,
kus ainult eemaldudes võid näha üleelusuurust
ja uskmatutele ning hirmunutele nähtamatut kirja:
"Siin me oleme ja siin me näeme."
No comments:
Post a Comment