Monday, December 28, 2020

Kõik sulanud on hetkeks

Ehteks, kui ühel teel, nagu lõpmata kee, 
isehakanud Nipernaadi seisab ja kuulab
varahommikuse udu õrnust rukkiräägu laulus,
nagu sureva suitsetaja rögin, mis lapsi magada 
ei lase, keskööpäikese väljapeetud seniidis,
vaikuse imitatsioon reaalsuse punsunud mõistmises,
süda jäetud kalamehe vitstest punutud korvi, enne
inglit esimese tõelise talve hakul, enne kui päris
elu lubati vastu võtta, enne kui pruunisilmne
klaaskuulike veeres sooja koha alla, petetud 
pilkude eest varju, kui vajatud pole miski varem olnud.

Jäätunud ja metalne härg seisab kollaste parkide
õdakus, valmisolek, mitmikkõiksus, edasi Kentucky lõvid,
valu punanahkadele, siin pole kunagi varem 
voolanud tõelise tundmise magusmõrkjaid mahlu,
täna tõuseb mõni endast kõrgemale, maandus
jäägu ülehomsesse, tulitavad päkad, kubeme matsud,
läbi seinte ja mõõtühikute, edasi, ainult edasi,
vaata vabadust süütamas pärast ühtimist sigaretti
ja naeratamas minu täitunud tühjusesse.

Oled sina kah...

No comments:

Post a Comment