Meie, kes me ei pidanud vastu kõrbetuultele, mis olid otsustanud
puhuma hakata just nagu mõnituseks, näkku sülitamiseks,
et meie isad ja isade isad, emad ja emade emad polnud
kordagi tähtsaks pidanud seda mis tähtis oli, vaid traditsioonide
karvaste ämblikujalgade hirmus söödeti juba sündides
kõigile sisse võltsväärtusi ja mõistmisi, mille lõksudes
jagus mett ka kõige näljasemale hirmunule, hundile,
kontroll ja pidev vastuhakk, lootus ja mõistmatuse hall pea,
pidevas polaarsuses toituvad nähtamatud maod, kerinud
end valguse viimastele tornidele, väädid ootamas kuldseks
kasvamist, et enne seda mille nimetamiseks tuleb mõistusest
vabaneda võiks kosta väljavalitute koor, kui nüüd vaid
jaguks neid kalleid ja kauneid, neist müstilisi ja unustatuid,
eheduse vaatlust on alati peetud väljakannatamatuks,
kuid siiski pidi põrmuks saamise hoidumiseks leidma
verbaalseid vormeleid, et tähistaeva kajad ei paeluks
oma suurusega vaid meenutaks meie endi suurust,
et ühe mehe armee pole kunagi varem tähendust loonud
kellegi teise arvelt ja sealt nad kukkusid – võimalikkuste inglid,
sündmused, mille metamudelid on olemise variatsioonid
ja nende variatsioonide peegeldused, sest miks ka mitte,
kui kõik on võimalik ja ma oskasin näha vaid raskust,
kuid kui sõnad on vaid piirid ja mõistmine lasub kõige
tagumiste looride taga, siis on teadmine kiirem kui mõtlemine,
teada küll, kui lihtne on luua raskust, aga veel on teada,
et lihtsam on luua kergust. (NüüD)
No comments:
Post a Comment