(NüüD)

Meie, kes me ei pidanud vastu kõrbetuultele, mis olid otsustanud

puhuma hakata just nagu mõnituseks, näkku sülitamiseks,

et meie isad ja isade isad, emad ja emade emad polnud 

kordagi tähtsaks pidanud seda mis tähtis oli, vaid traditsioonide

karvaste ämblikujalgade hirmus söödeti juba sündides

kõigile sisse võltsväärtusi ja mõistmisi, mille lõksudes

jagus mett ka kõige näljasemale hirmunule, hundile,

kontroll ja pidev vastuhakk, lootus ja mõistmatuse hall pea,

pidevas polaarsuses toituvad nähtamatud maod, kerinud

end valguse viimastele tornidele, väädid ootamas kuldseks

kasvamist, et enne seda mille nimetamiseks tuleb mõistusest 

vabaneda võiks kosta väljavalitute koor, kui nüüd vaid

jaguks neid kalleid ja kauneid, neist müstilisi ja unustatuid,

eheduse vaatlust on alati peetud väljakannatamatuks,

kuid siiski pidi põrmuks saamise hoidumiseks leidma

verbaalseid vormeleid, et tähistaeva kajad ei paeluks

oma suurusega vaid meenutaks meie endi suurust,

et ühe mehe armee pole kunagi varem tähendust loonud

kellegi teise arvelt ja sealt nad kukkusid – võimalikkuste inglid,

 

sündmused, mille metamudelid on olemise variatsioonid

ja nende variatsioonide peegeldused, sest miks ka mitte,

kui kõik on võimalik ja ma oskasin näha vaid raskust,

kuid kui sõnad on vaid piirid ja mõistmine lasub kõige

tagumiste looride taga, siis on teadmine kiirem kui mõtlemine,

 

teada küll, kui lihtne on luua raskust, aga veel on teada,

et lihtsam on luua kergust. (NüüD)