oma tavalistes maailmades keeldusid tunnistamast,
oli võtnud oma üürikese käsipagasi ja üle õla visanud
kord, kui Charlotte's Haze linnake veel taevalõikajatest
pillutamata oli, ei vedanud temal väidetavalt selle
asjaajamisega kohe kuidagi hästi, nimelt ja selleks
olid kutsutud teised teadjamad tunnistusi andma,
ei jagunud tal oidu hoiduda abistamast neid, kes seda
polnud valmis vastu võtma,
ja siis tema seal, kus oli olnud ajaloo sajajalgne jälg,
kustutas oma eluküünla, mitte vägivaldsel ja meeletul moel,
vaid õnnetu juhuse läbi, kus teole kaasa olid aidanud,
mitte ainult värske muidusööja Aeg ja vangivalvur Ruum,
vaid ka kõik need, keda tema oma heasüdamlikkuses
oli aidanud,
pealegi polnud kellelgi öelda ühtegi head sõna selle võluri
kohta, sest mida saakski öelda, kui ei teata,
kui pole kohta olemise altaril ja ainumas elujõud
on voolanud äärekivide vahel kasvavale liiliale,
millel nüüd tema hääbuva ilu ja meele kuldne sära,
kui see mis pidi olema varjatud, oli leidnud tee
läbi nähtamatute osakeste, vibratsiooniline kardin,
õhtusöök kastanitega ja kõik need teised eelnevad elud,
siis, jah, alles siis võis vahvust täis võlur lahti lasta
ja langemise asemel tõusta,
linnake pidas vastu ja vannutas veel teisigi enda
ohvrituleks, ühes unenäos kutsus ta luuletajat teisest ilmast
endale nime andma ja lugu looma ja et sellest loost
oleks kah asja, mitte ainult ühes unenäos,
vaid terves reas mis jooksutati läbi selle,
kes oli valmis vastu võtma,
näed, sealt nad tulevad, ütelge head ööd,
kui hea võlur Charlotte's Haze'st raputab teile midagi silma.
No comments:
Post a Comment