Järgmise päeva saared

See kelle nime pole võimalik hääldada,

kelle hullumeelsusel pole tähendust 

saab vabaks ainult enesest, et piiritleda

end järgmise salapäraga: võilill õitsemas

pika ja vesise suve lõpus, aed mille valge 

värv koorub, eemal vinisev mullikas,

sõrmed tilkumas tänulikkusest,

midagi enamat on tulemas, on olemas, on olnud

ja vetikate ning adru keskel kõdunev laip

ei ehmata kedagi enam oma haisuga, romantiline

tunnustus saada uueks, vesi veest ja tuli tulest,

Kõpus nähti tempel-majakaid kõndimas –

muistsed hiiud oma panoraam vaatega,

kükloopne silm vaatamas läbi igapäeva udu,

sedasi, ainult sedasi, kindlasti veidi teisiti,

ei kuidagi, ainult lubamise ruumi rõõmsas vaikuses:

"Sa oled järsku nii kurva näoga." (haavatavus)

kõige esimene vägine, puruneva mäe pulbrist

vooliti sinu sisemine ilu, voolava magma

kuumus täidab su sooned, rohi katab su lauba,

silmade asemel kohvioad, aroom heljumas 

Karlova talves, plätudega oli külm osta sulle sõltuvust,

uue aja hommikul särisesid pannil ainsad tõelised

mõistmised, kui kipitavate silmade kiuste tervitati 

päeva ja teineteist kõige kaunimate liigutustega,

liigutused liigutustest, ilma ruumist liikumata,

lahkuse palav meeletus kõige, kõige, kõigemas

ja vaata me olimegi üks.