mida oleksime pidanud tegema, kui individuaalsus
poleks olnudki nii individuaalne, maailma silmad
nutsid meile märkide keeles ja laulude algoritmid
nõidusid vaikust, nõudsid vaikust,
kahvel, lusikas, nuga, kõik kukkusid ühel ja samal ajal,
taro poodu ei paistnudki nii nukker, viskas sõrme
ja puistas päikest oma säravvalge naeratusega,
ja ma jätsin hambaharja koju, mis ta küll minust arvab,
astun tuppa ja tunnen vagiinaküünalde lembuses
ihaleva naise esimest erutuselainet, teine tuleb homme,
nõuan endalt varasemat lahendust, esitatud,
kunagi jätkati järglastega midagi suurt, mõni idee,
kunst, lootus, tervis, nüüd vaatan neid idanemata lahkumas
suures plekist konteineris,
taevas mustmiljon tähti, kõik vaatamas vastu
ja me ei suuda enda talla all olevat kuidagi näha,
eks kõige varjatumad asjad on alati nina all,
vaimu virgutava tee kõrvale sobiski mõni
semi-meta-tekstike.
No comments:
Post a Comment