Mõni tänapäev varem mõistsin manipulatsiooni teisiti kui varem.
Kõik on manipulatsioon. Elamine on olemise manipulatsioon.
Hingamine on õhu manipulatsioon. Armastus – tundemanipulatsioon.

Kõik tänavad paistsid selle teadvustamise valguses säravat. Kõik.
Kõik inimesed olid mulle armsad ja armsad olid ka nende vaated.
Nende aatedki. Kõik floora ja fauna kisendas: Vaata mind, ma olen elus!
Olen ilus! Kõik olemine lahvatas enne väärtustamist. Hinnanguta.

Siis meenus mullegi su armastamise salapära ja kõik mis oli selle
teinud salapäraseks. Su naeratuse viltune magusus ja suudlused
meie hingatavale õhule. (Vaata mind, ma olen elus. Olen ilus.) –
Seda laulsid su kaevusinas silmad. Õhevil ja määratud hukule –
nõnda armastasin ma sind. Ja mis sellest, et pärast tolmendamist
saabub üksindus, kui üksindusel on sinu näoga mälestus.

Mis sellest.

Lumi langes teeskluseta su sinistele juustele ja kõik su seinad
purunesid meie öiste kujutluste hetkes. Lumi võis olla mu kaua
kadund kõlblikkus sind puudutada. Puudutada su õitsemise
ehmatust ja su südame. Jah südame õrnemaid keeli. Oled ilus.

Siis meenus mulle tühjus, mida tekitab kõigi valutajate võltsus
ja nende kogemus pole kunagi saanud täielikult minu omaks.
Minu valud on ainult minu. Minu valu on kaunis valu ja
taamal särisemas kõrbelauliku lõunaoode – haavatavus.

Mõni tänapäev varem mõistsin ma sinu armastamise hinda
ja täna mõistsin ma seda veidi teisiti. Polnud tarkuse iharus
kasvatanud meist paremaid armastajaid. Ei olnud süüdistamine.
Süü kasvas paradiisiaia keskel leegitsevate mõõkade vahel
ja sinna ta ka jäägu. Meie oleme kihitud ja kõikjal. Kõikjal.

Meie oleme kihitud ja kõikjal ja meis on kõikide armastajate
vägi. Oleme sedasi loodud ja loodud on kõik meist eemal.

Meie oleme armastajad ja meis on kõikide tunnete mäss.
Meie oleme siin ja täna ja meis on armastus.

Kasvust hoolimata keris see väike vingerdis end murul kerra
ja jäi ootama järgmiseid üleastujaid, just nagu enamus meist
hooletult elajatest.

Tema kõhu ümber kasvasid pisikesed lilled
ja teadmata nende soove, asus ta neid poolunise peaga laiaks
lamama.

Kusagil eemal asus rindejoon ja mõni varasemalt loomana
elanu, langes põrmuks.

Sigaretisuitsu värelusest kerkis
taeva poole mõni laialivalguv hing ja mõni hingitseja
manitses kaaslast naisele ja perele kindlasti teavitused üle
andma.

Teadmata oma tunnete hinda ja ehk neile üldse mingit
väärtust jagamata käsutas kolonel või mõni muu
võõrapärane nihverdisest ülemus kõiki oma pudulojuseid
mõõka tõmbama ja sõtta armuma.

Sõda pidi kõige teadmatuse koorekiht olema
ja sõdur – igaviku tööriist.

...

Kasvust hoolimata vaatas üks järelpõlv teise järel
seenekujulisi pilvi ja igatses iga konflikti algust,
et mõni tusatujus peletis oleks ehk mõista võinud,
et temagi on maailma peegel ja kaunis.

Ja kaunis on elada.
Jah, kaunis on elada.

Pole paremaid koletisi kui inimene ja üksindus

sinu sõber seal vasemal teab

sinu sõber seal paremal teab

et pole ajast kiiremat ja näljasemat hunti

aastast aastasse vaatab üksildase silm

ja mõtted maitsevad kibedasti

naiivne lootus oli kord ainus meeleolu

ja rahul näisid kasvavat tiivad

ja rahu söödi esimesena

hällilaulust kukekisani

kukekisast isanda heaperemeheliku lohutuseni

pole paremaid koletisi kui inimene ja üksindus

Eedenist ida poole

Ühel neist hommikutest või lõunatest, kui vajadustele pole enam tarvis nimetusi...
ühel neist, jah ühel neist, läksin enesega pahuksisse ja pahuksis peaga
pole paljust rääkida ega luua. Pahuksis pea on lootusetus korrutada hirm...
on väär ja valskust täis...
on palvete prügimägi.

Ühel säriseval pärastlõunal, pannil paistmas munakollane ja õhtuhämarus
kandasid näkitsemas, ootasin sind. Ootasin. Ootasin. Ootasin...
tähetekk laiutas öövoodis. Ootasin. Ootasin...
koit lõppes vaikse visinaga. Ootasin...
sind.

Sa ärkasin enne mind ja rinnad kerkimas päevavalguse tolmuteral,
laulsid mind üles. Helisesid kõigi armastajate hommikut. Solstaat.

Puhusin vängust täis hingeõhku su ärkaja nirgisilmadesse
ja surusin suudluse templina su Islandi kaitseruunile. Requiescant in pace.

Meeste hommiku märk tärkas tüseda türsosena ja ei leidnud kohta
meie vahel. Õues oli käre pakane. Aknaid ehtis püha talve kristall
ja hinge täitis theia mania.

Me olime noored. Me antiikne dialoog ja püha talv. Nii püha.
Me olime noorusest joobund. Pisemate miimikate varjus
peitsid ennast ajavaevast vapustatud armastajate tüübid: Eros, philia, storge ja agape –
kõik korraga. Kõik ühes ja üks kõigis. Inimene inimesele. Jumalate mängumaa.

Riided olid jäänud meile kitsaks ja naise keha kui ilude ateljee kutsus
mind sõrmedega kompama. Tunda aastate pingeid lõtvumas vaikses hingamises.
Tunda tullepistetu vägivaldses karjes õige ja tõelise armastuse mõõtu.
Tunda sümboleid ja sümbioosi vallatlemise lõikes ja vastavaid
ootusi toita. Toita kutset üksolemisele. Ühtimisele.

Naise merede vallas pisaratega janu kustutamas. Horaios. Oleme parimas hetkes.
Püha talv ei võta, vaid annab. Kallos.
Püha seltsiline. Ootan sind hommikuteni.
Puudutada sind on puudutada elu.

Elamiseni.

kõigi võrdsuste varjust piilub üksik
kõigi sarnane veidi teisiti

mõnel sammujal on usk
mõnel kadumine põhimõtteks

kuningate võlakoorem – rahvas

eristades inimest inimesest
satub pahuksisse endaga

paradoks

Mõnele paarile või paaritusele

Tuleb välja, et isegi kõige väljapeetumad naised mõtlevad neid
mõtteid. Nahal kergitavad karvakesed pead sellisel juhul ja kui
see veel säilib isikliku saladuseloori varjus. Mis imeline juhus
ja juhtum jätta rääkimata need tõelised tunded ja varjatud unelmad.

Sugude eripärast lähtumata ja lahkumata oma pärissoovist olla
isast parem, leidis ka selline isane lohutust nii paljude põllel.
Naised kui kandjad, kui almuse jagajad ja salajased saatürid.
Sireenid või ükssarvikud kellest ainult lugusid ja kujutluse vilju
potsatab meeste aimdustesse. Mis imelised olendid meie planeedil
end ilmestavad. Ja täiesti silmale nähtavad. Vahel varjatudki.

Naisteta pole ühelgi majapidamisel pikka õnne või lusti. Naine
on nimeta lukk. Ole ainult võtmeks ja ava see mida soovid
võimendada. Bravuurne neidis mu kõrval ja nii voolujooneline.

Keegi jutustas mulle loo naise ja mehe murdmisest, et pooled
otsivad teineteist ja kokku saades, lausa ühtides, tunnevad või
tajuvad seda universaalset tõde ja vapustatust. Üksolemise rütm.
Lainetus või pehme soojus. Kergus ja leppimine. Andestus.

Meeneks:

Ma mäletan lapsena, kui nägin kasse või koeri, et üks teisest
nii erinev on oma graatsilisuse ja vaatega. Kass tundus justkui
naisena liikuvat ja tujukusega võrdväärselt minuga samastuvat.

Ja koer oli justkui mees, alul nii usaldamatu, kuid kui kord 
nägi, et sirutatud käes ka palakesi leidus, võis su suurim sõber 
olla. Omavahel pidasid nad alati justkui kirjutamata seadust
silmas, et kõik mis ei tapa teeb tugevaks. Vastandite tõmme.

Tuleb silmas pidada veel ka sellist toredust, et uhkuseta pole
vist siin ilmas ükski olend hiilanud. Mürk mürgiks ja ainumaski
kord kui selline ootamatu tundmus meid tabab, mõistame me
selle hukka ja leiame kõige lähema vastandi, selle asemel,
et olla uhked oma uhkuses ja möödudes nentida tõsiasja, et
kõik mis pole jääv ja nähtusena end teistele radadele liidab,
on kõigest huvitav vaatenurk ja nõuab õrnalt andestust.

Nii, et andestagem.

Kurva õied

Kui Sokrates oli rääkinud oma loo tarkusest või selle oletusest
inimese vaatenurgas ja laimavas tänutähes. Kui ta oli end
võrrelnud jumalaga või tema teadmisega jumalast. (Vaimuni).

Siis leidis ta end teinekord liigagi suures vaevas solvatud inimese
ees, sest kellele meeldib, et tema teadmist hinnatakse. Mõelda vaid,
et juba siis võis keegi kellestki parem olla vaid seda uskudes.

Mõelda vaid. Mõelda vaid, et tänasele pole midagi pahaks panna,
sest hoole ja armastusega on kõik end parimaks tõestanud veel
enne viimast minutit. (Kui aeg oleks tähtis)(Kui aeg oleks)(...).

Rääkides surnuist:

Pidasin pärast viimast kõnelust sinuga vahet, sest paistsin uskuma jäävat
neid vapustusi, millega sina mind võlusid ja selle võluga ei suuda
mina kuidagi elada, sest milleks meile need mängud ja see salapära?

Või sina oled lugenud rohkem raamatuid ja vaadanud rohkem pärastlõuna
päikesest mööda. Või sina oled meredel rännanud ja magusat nektarit
naisepuu küljest noolinud. Või sina oled. Või sina oled. Olgem pealegi.

Käredatest hingedest:

Nägin oma silmaga esimesi aurikuid sadamast udusse voolamas
ja Ameerika tundus niigi käega katsutav. Poleks mõned sõjad meist
üle riisunud. Nagu sügisesed lehed vihmas, just enne esimest lund.

Pärast pööripäeva algas ka minu teekond pimeduse südamesse
või muutis see minu suunda ja vähest moraali, millega lootsin
su kätt võita. Kes kannab teda endaga? Kellest saab järgmine?

Nägijatest:

Pole vahet! Seda ma ütlen, sest siis ei pea ma nõustuma selle
ühiskonna reeglitega. Isehakanud despoot, sest teisiti pole võimalik.
Relva ähvardusel kandsid nad mind eemale mu Apollonidest,
et siis sundida mind vaatama kõigi abikaasade sügavust.

Hirm üksinduse ees.
Hirm surma ees.
Hirm kaotuse ees (sh. hinge, südame, keha, harjumuse, lootuse, teadmise, geniaalsuse ehk armastusegi).

Hirm hingamise ees.
Hirm alanduse ees.

Ja enne kui nad kuuli mulle kuklasse lasid, kuulsin ma tema karjet.
Selline on ideede vägi. Selline on utoopia ja ismid millega neid
väestada. (Vägistada).

Sügavamale:

Pole palju palutud maist taevariiki, et see just usule alluv oleks, ma ei usu.
Et see näeks ilmavalgust inimese hinges ja käitumises ja vastutuses mille
ta võtab enese ja ligimese eest. Oma tegude eest. Et surma pimedus poleks
mitte pimedus vaid leppimise valgus. (Amor fati).

Et kõiksus oleks meis enestes. Jah me võime püstitada templeid ja kirikuid.
Nimetada pühaks lihalikku ja vaimulikku. Pühitseda kõik mis tarvilik
ja kõik mis mitte. Kummardada ütlemise peale, sest enese kuulamiseks
jääb jaksu väheks, sest kõiki meeli kummitavad väärtused.

Kuid mis seal parata. Ka seegi talletab end ja taltub. Nimed vahetuvad
ja ajastute närvihaigused küsija suu peale ei löö. Puhast keeldumist
julgeb lubada endale vaid murtud mees ja siingi peab ja neab ta end
üksikuks. Üksinda ja enesest eemal. Üksinda sinustki. Üksinda sinuga.

Lõpetuseks:

Pole paremat aega ja vahvamat lõppu. Armasta end ja teisi. Armasta
vihkajat, sest vihata on luksus ja vihanud oled sinagi. Armasta armastada
ja sind nähakse kellegi pojana. Armasta pikka päeva ja veelgi pikemat ööd.

Armasta jonnakat ja pudulojust, süvamõttelist ja hoolimatut ja kõigist
raskustest üle astujat ja kõigisse raskustesse astujat. Armasta valikuid
ja püüdlikkust ja eriti püüdmatust, sest mis lõkse võib inimene endale luua –
armasta neidki.

Armasta nürimeelseid ja lollakaid, tuhvlialuseid ja tallalakkujaid – kõik
su tuhanded maskid. Armasta, armasta, armasta! Lapsepõlve olematust
ja tusatunnet, surevaid ja surnuid. Armasta veeta kaevu ja mälestust
ja veel armasta nähtavust. Vaata vaid ette, et sind nähtaks ja kui ei nähta –
armasta endiselt. Armasta rohkemgi.

Armasta, sest mida paremat sul veel teha on.

Phronesis

Pärast Kapadookia haldjakorstnaid ja väsimust tema näos,
suutsime leida teineteist taas Maarjamaa külmast. Siin
läksin ikka sügavamale endasse ja väheste sõprade sekka.

Kulutasin kodu- ja armusoojust opiaatidega. Vaatasin vanu
filme ja mmmmmm, kuidas me filosofeerisime:

Kas sa tead miks kaks korda samasse jõkke ei saa astuda?

Pikkade talvede varjus küsisin endalt neid iidseid küsimusi,
mis inimkonna antiigist tänasesse päeva on kergitanud.

Hegemoonia rakendus minu üle minu enda poolt. Üksinduse
varjust.

Me idoliseerisime teineteist ja kasvatasime kõikide iidsete teadmiste
tuhast hingelist päruspaika. Unenägu unenäost sai reaalsuseks. Ausus
ei määranud tõe värvi ja uurmaaker – see illusioonide meister –
jälgis meid vastikusega. Vastikusega manas ta aega minu päevadesse.

Sest ta voolab, sest ta voolab, sest ta voolab.

Nende päevade kaskaadis sain uue tähenduse inimese duaalsusele:

Üks kes tapab ja üks kes armastab

Unedest ja mõtetest

Ajale jalgu jäänud ja suitsedes kustuvad
lampjalgsed jalajäljed tuhal – 123 223
kõikide kultuuride ja sümbolite iha
tunda ära ja olla äratuntav – ∞

lenda linnuke sõrmelt sõrmele
ära pelga ära pelga ära pelga
keskpäevase tee kõrvale võrratu
üksinduse metronoom

varjust tingitud ajaliselt kokkulangevad
akausaalsed sündmused – sünkroonsus
ära pelga ära pelga ära pelga

järgevalt tõlgendusi tõlgendusest:

ma kohtasin teda kell 11:11
ta kandis musta ja valget (Yin ja Yang)
ma sündisin kell 11:11
mul olevat nabanöör ümber kaela olnud
temal olevat samuti
me sündisime samas haiglas viie aastase vahega
mu paremal käel asetsevad kolm sünnimärki
tema käel samuti
ma nägin teda unes aastaid enne
ta nägi mind moment enne
ma töötasin postiljonina
ta töötas postiljonina
ta näeb ja jumaldab mandalaid
ta joonistab neid
ta räägib vaimudega
mina olen vaim
ma räägin vaimudega
tema on vaim
ma kirjutasin luuletuse naisest
ma kirjutasin naise

vaatenurga muutus:

ma mõtlen – järelikult on ta olemas

Oligarhia

Kloostrivaremete vahel oli ta sündinud ja kasvatusest lähtuvalt
anti talle juba varases nooruses mõista, et mingit taevariiki pole
olemas. Igaühel oma vaba voli luua oma paradiisi. Mõnel kutsumus.

Mammona sai osale kõrguse suurimaks püüdluseks. Mõni kattis
end vagaduse läbipaistva rüüga. Teine kaisutas pudelikaela oma
kuivavate huultega ja sõimas Mefistofelest ja Goethet tema esindajana.

Mõni leidis armastuses oma lapsepõlve erutuse kuumimad hetked
ja ihaldas alasti Veenuse keha roiskumise lõpuni. Haud on kahele kitsas.

Mõnel sai surm – morn vikatimees, vaimuräsituse tugevamaks talaks.

Pärast keskööd linna kõige räpasemas urkas leidsid nad üksteist
ja pidasid maha oma iidolite pjedesetaalile tõstmise. Pahedele krooni
saab ainult jagada teine. Pahedele kaugeks jääb igavese elu taak.

Munk ja ärimees pidasid lõunat vaksali idapoolse sissekäigu juures.
Vennad kaugetelt maadelt. Vaimu vahemaaks saagu mõistmine.

Taamal monumendi varjus kerjus. Mõnele muidusööja. Kuidas muidu,
kui muidusööja, elavate pahavara. Kerjuse tops on tühi
ja varju pakkuvAtlas on ainukene heategija kellel raatsimist jagada.
Hinnaguta vari.

Päevast päeva öö teeb jänesehaake mälestuste tolmutormis ja
jõgedel, järvedel jääb ookeanini terakene aega. Tilgakene kui võib.
Inimene iseteadja, kummaline loom, keerab teise külje ja kerjusena
naudib oma õnne sest Atlas hoiab ka teda. Maailma valupunkt.

Oma rahu vardjaks (Enneaadne)

Ma pean looma süsteemi, või pean olema orjastatud 
teise mehe süsteemi poolt. Ma ei veena ega jaga.

Minu ülesandeks on luua.

– William Blake, Jeruusalemm ehk Hiiglane Albioni emanatsioon



I

Eestkoste


Kõikidest instrumentidest on inimene kõige taltsam. Karjalooma
mentaliteet. Tema tajud on tema veetlus ja sellekohaselt ka
needus. Tema usk on tema vallatus ja sellekohaselt ka
tema lootus. Ühest üheni on voolamise salapära – gnostiku surm.

Mõlemal moel leiab inimene end üles. Mõlemal moel peidab
ta end enese eest. Mõlemal moel lõppeb ta jaks enne sündi.

Kõikidest instrumentidest on inimene kõige vahvam. Südametuse
nooti ta ei tunne ja veel ei kuule ta hingepäevade orkestri salaproove.
Kõigist ja kõigest ülevaks peab ta end ja neab oma nurjumisi elus.
Kõik surm saab temale paranduseks ja siinkohal sätitakse tema
ette kollane pärgament. Allkiri palun: ...........................................

Inimeseks saada on olla paranematu – ideaalsuse eelmäng.

Inimene – rahu vardjas.


II

Salapärast lähemalt


Täna põles tuhat küünalt. Maailma valud näitavad end.
Täna seisis seal pagar ja reoveerott, seisis üliõpilane ja meister,
seisis ajakohane ja ajatu. Kõik läbi masinavärgi aetult ja arutult.

Täna langes läänepoolt kardin ja vetemühas naeris põlevate silmadega
hurmur.

Tosin langenut, kes nende järglastega
on tulnud ja tundnud tungivat vajadust näha oma kauge sugulase
viimset aset ja pelgupaika.

Väsinud järvesilma kohal hõljub vananaistesuvi ja residendid
rändurid ei leia tuha tarvis õhust ruumi.

Nelja tuule poole, nii on õigem ja täna kui põles
tuhat küünalt, lendas tuhk ühele neist. Sureva leegi aparatsioonist
sai surevale poeedile inspiratsioon.


III

Kolm on kohtuseadus


142010082018 näitab vedru ja ratas. Seob mu kingapaelad kokku
ja loodab, et jään teda uskuma. Nii väike asi ütleb ainult inimesele,
mis on tähtis, mis on olnud, on ja tuleb. Hiljem võtab pandikski.

Leegi sulatava suudlusega või pehmet baldahhiini kaisutades
märkad sa seda ja siis jookseb su peast läbi tuhat mõtet, kõik
tuhande küünla varjus enne kodutunde lõplikut lunastamist.

Lahtilaskja tõuseb kõrgemale oma usutud väärtustest ja raske-
hingelistel saab olema maru. Kõik selle vedru ja ratta süül,
või nii nad arvavad. Ajale ikka aeg kui hunt. Ajatusel arukust.


IV

Armastusest


Ta peidab end nahast kestas. Mu kallis surematu instrument –
mälestus.

Pimedatel augustiöödel salasosinad ja igavese
päeva ootus.

Taevased juhtnöörid muusa pihust või saatanast,
kes keda kelleks peab.

Kõik seadusekivist ehitatud vanglad – nüüd purunege.

Täna võtab sõber sõbral käest ehk ümbertki ja Eukleidese
mõistusele seisab vastu kaose pehme embus.

Ja kui ei seisa, siis kindlasti kohtume me veel.


V

Usk paratamatu


Inimese usk on justkui antropofaagia, see kasvab seni,
kuni on mida tarbida. kuni on millest jõudu ammutada.

Nii, et olgem usu suhtes eelarvamustega, sest kes teab
mis miljoni usk reaalsusesse toob.

Tänane päev langes Marsi ja Veenuse alla ja armastus
ei ärganud isegi puudutusest.

Inimese usk on viies element. Miks mitte juba vaim.


VI

Langenule


Tõuse üles. Muud midagi. Vaata seal särab su täht,
selle valgusest hoolib kaja ja madalamalt astmelt
väärikusest kaugele hingerikkuse valda viib tee.

Kuldse lõike täitmatu isu. Kõik loodusest ja looduseks.

Materiaalne tasand on pärast luulelist. Ühest üheni.


VII

Ülestõusnule ehk kordusest


Taas kõnnib salajane tunne varjuga, mu oma peegeldus
ja unes kõndija täpsusega kergitas oma astjalt kaane.

Viiele meelele lisaks.

Olla inimeseks on olla üle.

Taas kõnnib vari tundeta, mu oma kallim uskuja
ja ümbersündija visadusega ta langes unne.

Viiele meelele lisaks.

Olla vaimuks on olla üle.

Vendadest ja vannetest

Tule ja taeva tõugu kannatajad – elementaarne...

Inimesest täheni on ruum ja lootus.

Täna ja tänavate vahel – meie ühis. Elu.

Kallis igapäeva maaler, tule tormi ja tuulega.
Kalla kallis isa käsi ja ootusärevusele leiame
sooja koha esivanemate kääbastel – päevalille
sünonüüm.

Pehme tere ja pakkuja käsi. Otsatult sooniline,
elatud aja värvi.

Vetel mõranenud peegeldus. Isalt pojale.

Ja homne jääb tänase nägu.

pole paremat paika tänasest 

kui metsad oma kuue kulla vastu vahetavad

ja õhk on kui pehme tekk

vanemad inimesed krabavad oma luitunud

sõrmedega rinnakorvi sest süda pidi

seal vist asuma

ja mõned üksikud vaprad seisavad

õllejärjekorras

see külm tasakaalutus ja õrn hägu

sinagi oled siin ja puhastad kassikarvu

oma liivakarva säärtelt

kleebid end minu külge ja suudled

mind oma kummikommi huultega

pärast sugude liitmist pole meil midagi

hingata

kui ainult pärastlõuna täitmata soove

kuid nendestki pole meiesugustele palju

hiljem vaatad sa mind pikalt

ja ma usun su tunnet

seda tunneme koos

päevadest öödeni

aastatest sajandini

Pileamist eeslini või kuidas sünnib jumal

See ka mõni lava: ta mühatas täis kugistatud suuga
ja vehkis kätega nagu üks tüse tuuleveski. Küll
Don Quixote maadleks sellisega. Maadleks elugi.

Oma viimase puhta omofoori suutis ta ka ära
määrida räpasel orgial ja uskus hoopis islami
patupuhastusprotsesse. Nendel pidavat rohkem
hinge olema. Ghusl ja valgenahakandjad hõiskavad.

Tema ema juba leidis varvaste vahelt pärast põllul
rügamist 7 sipelgamuna. Hüva õnne tooja.
Ja kiirustas poega teavitama sellisest endest, mis
kindlasti rahu ja rõõmu majja toob. Numbril on
väge ja ilmalik maailm peab oma osa saama.

Usklikud diletandid pidavat need hullemad olema.
Asjaarmastaja luksus on teada poolikult ja kõik
rahutoojad leiavad oma otsa. Ainult ema süda
suudab andestada paradiisimängurile. Mater dolorosa.

21. sajandil enne meie aega kaotati kõik see pinge
ja mõnede arust lapsik religioon ja asendati uutega
sest inimene ei usu iseteadmisesse. Inimesel on
vaja ülevust ja ülemust – keegi kelle kaela ajada.

Üks kuulus isehakanud variser lubas endal näha
enamat ja siis allkirjastas ka tema oma dokumendid:

YHWH

Hekatomb

Tähistaeva torgitud teki all
ajavaevas loodus kisab
meeles tema tund
kurjalt kaunis minevik

kirjutriibulise õievaagna peal
esimesed ja värsked
silmad ja suu
üleval kõrval

tähistaeva torgitud teki all
armuvaevas inimese kisa:
kuhu jäi elukevad 
suur sulagi

hinge rabatud õhtu
päevgi karjus hommiku taga
üle vaeva viis kodumaa tahumata
siis ja hommegi tervitab

tervitab sind õhtumaa

allakäik

Bezotšaja või kellele neid vaja

Kalingurmütsis armulaua pärija seisis vaikides oma kahe
vanema, kuid mitte austusväärsema esivanema vahel.
Mis seal toda ikka ahastada: Kelle hala on pikem, selle
varandus suurem. – Vanaemade jutt ja hoiatus. Enne.

Tollal kui varanatukest jätkus vaid vee ja leiva jaoks,
oli ta vanaemade kombel püksitihnikutesse kogunud
mehele saamiseks vajalikku. Kõik need unetud ööd
ja siis see isatapp. Lõpuks see isatapp, sest kellele
neid vaja. Parem enne halltõbe üsale paremat varju
otsida, sest varjud on ju täitja tõugu. Varjust inimeseni
on lühike maa, inimesest varjuni veelgi lühem. Hineni.

Pärast matusetalitusi tuli vene poolt sugulane, kes
talle tema elu esimese sarafani kinkis. Nii muuseas.
Nii nagu kolm kuningat andestuseks kingitusi tõid.
Hiljem võttis ta tüdrukut naisena. Ja kuu oli alles poolik.
Ja polnud tüdrukul hingeneelamisest aimu. Polnud tolku.

Oma eskapismist lähtudes vajus põrmu kogu asjaajamise
skandaal. Mis see lihtrahvas ikka teab kuradi ja naise
suhtest, kuid kui kuradiks saab naine. Tule taevas appi!

Ilu on seotud kvaliteediga ja ülevus kvantiteediga. Kõik
mis tuleb enne või pärast on loomulik kadu ja sellepärast
pole vaja varjukandjatel muret tunda. Kuid oma hingele
ta rahu ei leidnud ja isa vaim võttis oma koha sisse
sipupükstes. Vaatas suurte kitsesilmadega oma tütrele
otsa ja viiendal eluaastal väitis, et kui tema olevat tütre
isa olnud, siis ei lubanud ta küll vene poolt sugulasega
lapsi teha. Aga ju siis ajad on muutunud. Ajad nagu ikka.

Udustel hommikutel ja nõnda alustasid paljud,
kuid mitte need kellele see vajalik oleks olnud.

Mis tore paik ja küsimus: Kas igavest elu jagub?

Lapsepõlve suurim pettumus on vanemate veendumus
elu paratamatuses, kuid selles on veel paar õmbluskohta
ja pidev tööjõu puudus. Mis vigu me parandada ei suuda.

Udustel hommikutel kakskümmend aastat hiljem
ei oska ma teada kõike nimepidi. Kuid näen mis minu
silmade ees ja usun tõeliseks.

Ei ükski kass kastis suuda petta mu kujutelmasid.
Ei ükski.

Ja nõnda veidikene väsinuna hüüda läbi maakoore
ja üle pilvepiiri mu kallis hing kuhu jääb su viimne?

Kuhu jääb su rahu?

Udu Doonaul

Ulmi linna tänavatelt jooksid osakesed omasoodu
ja kõik mis kord oli sinna laotud veriste näppudega
võis nüüd jääda olemise ja oletuse vastuollu.

Toomkiriku torni otsast piilub hakk kes teadagi
mõistab nii mõndagi öeldut. Ta lendab lähedal
asuva kalurite kvartali ajast määrdunud aknaruudu
ette ja kuulab paberossi popsutava habemiku pajatusi:

Maailmas on viis valitsevat jõudu – võim, raha, mõistus,
suurtükivägi ja toredus. Kogud kõik ühte riiki ja
sa valitsed maailma.

Moritz Karl Ernst von Prittwitzi hägune kogu peletab
linnukese ja mühatab sõnadele vastutasuks. Ta kallistab
tuult ja otsustab end Doonau voogudesse heita.

Uduna möödub ta armastajatest lõunakaldal ja vihkajatest
põhjakaldal. Ta embab vesirotti ja väsinud epileptikut,
kelle pläsku vänget ja ergutavat aroomi õhtupäikesest
valgustatud jõele lisab.

Uduna suundub ta Mustale merele, et sealt edasi
valgete purjede kannul Abhaasia rannikule lenduda, kus
viimased järeltulijad Alam-Linda külas ploome kasvatavad.

Sajandeid tagasi kadus mõnikümmend kilomeetrit enne
suubekohta viimaste eksinud ordurüütlite jaks kui nende
navigaator otsustas metsarahva tumedate salkudega tütrele
kosja minna. Nõnda leidsid rüütlid end varsti metsiku
pöögipuu ja nulu seast, mis aegamisi delta poole ujus.

Siin aegade muretaignas jooksevad hinged kokku ja lahku.
Doonau kergitab pulmaloori ja nimetab end viimast korda
Istroseks enne kui lubab Mustale merele kristalliks või
tuuleks või vahvust täis valgusmänguks.

Siin vabanevad kõik aastasajad oma väsinud hingedest
ja kõik kes eksinud, leiavad taaskord kodutee ja terekäe.
Siin vallandub tõsise rüütli pulstunud naer ja tärkab
vesiroos ta rinnus.

Siin nad on – need igavesed osakesed linnuteel.
Need tõmbe-tõukejõust.
Need relatiivsed.
Need ajad.

viimati kui midagi paberile sain puudutasin eluniite
oma pesemata kätega

maitsed ja lõhnad olid tuhat korda tuhat üle
mu tajutava

torm mu hinges on möödunud

mu pisarad on tänulikkuse noodistikust

ja nüüd siin ja praegu pole midagi üle
vaid viimatine paberile pandu

akafistide taustal

lume langemise õdusal hommikul

enne igavest suve

sa tulid

mõnel korral ei saagi küllusesarvest küllalt

ja kuramaa roos jätab end õitsemata

uste tiheda fiibri

või võin ma sind hüüda

hüüa kaasa

ava mind 

ava mind

sa tulid

ja sinuga tuli kaasa

läbi uste tiheda fiibri

kodutunne

Devant - derrière

Juba orfikud pidasid oma riitustel au sees askeesi langemist.
Kui puhastaja Apollon lubas end ilmutada mõne kullatüki
eest. Sära silma ja naer kõrva.

Tänastel päevadel kisub anfilaadi pettuste uksi mõne üksiku
käsi ja lepib kui avastab end ringiga tagasi tulevat.

Kallis koostaja hingemasin. Tule taevas appi, mis massoonlike
mängude püssipäraga on inimkonda löödud või
jätkub kallis kosmiline mäng, mille taju meiesugustel puudub.

Soldat pühib mahorkapakilt mille ta
laiba kõrvalt leidis tolmu ja vaatab surmaingliga tõtt.
Mis imelised värvid teda katavad ja kuhu viib tee.
Tubakasuits kannab aega läbi tähistaeva ja sõnumid
pole veel koju jõudnud.

Aga sina jõudsid titaanide tuhast kasvada minu kõrvale
ja nüüd polegi enam tähtis, kes kellele ja kuidas.

Suure pauguga löödi osakesed just siia minuks ja sinuks
selle suve õhtusse, kus apokrüüfideski juba meie nimesid
kasutati.

Siin sa oled mu kaosest.
Siin sa oled.

Bacchuse katafalk

Ta kandis viiendat nädalat panamakübarat ja seisis maja

kõrval vihma käes nagu väsinud seen.

Öökannikeste uinutav aroom täitis laste meeli, kui 

nad veinijumalast isa vaatevälja sattusid.

Mõnel korral lubati ta tuppa ja mõnel korral mitte.

Mõnel korral kostis trepi alt tema uinumise salapärast

heli: haram, haram, haram.

Justkui väldiks ta meelega emakeele laksumist või

kujuneski alkohoolikutel oma üldine unes või ilmsi

keele kasutus.

Astrahani soolapuhuja, või nii vähemalt väideti, 

asetas trepile vürtsidest kokku pandud ikebaana

ja lausus mõned sõnad ka kostituseks, et pidavat

joomatõve peletama.

Lisaks otsis ta maja pealt ja hoovist üles kahjumuna,

mille sinna mõni vanade uskude tarbija olla jätnud,

sest hea kui endal hästi läheb aga parem kui

naabril halvasti.

Mis sellest.

Elu läheb edasi ja surm võttis ka tugevama maksaga

kahjupruukija. 

Põletamiseks ei jätkunud tukateid ja kadunuke

sängitati laste abiga maja taha, kus tema kääpa kohal 

keegi lustriinpintsakus härra kodukootud puskarit

pruukis ja meenutas pereisa soojade sõnadega:

haram, haram, haram.

Kodutus

Ühel tasasel momendil seisin üksinda iidse metsa 

vahelisel teel, kus oksad mind ahistada üritasid

ja kui väga see mulle meeldis.

Tundsin tõsist vajadust öelda ühte lauset:

kas olete veel siin kui ma suren?

Ja ma võin vanduda, ma tundsin neid endas nagu sindki.

Tundsin veenides tugevat tungi ja uskumatust,

oh kus ma tundsin.

Mis imelisi vandeid me vandumata jätame elamisele.

Mis imelisi uskumusi me ahistame.

Matmata laipadel on elamise järelkaja

ja mis imelist häält teeb kodustatud isasus.

Mõnel meist on liiga pikad 

ihad ja järjekord jookseb mu minevikku.

Natukene veel armastust,

pole veel piisavalt.

Aitäh.

Tuleb tubli mees, kõik ütlevad, ah jah, mis seal ikka.
Mõnel meist pole vajalikku varustust elule vastu
minekuks, aga ah mis seal ikka.

Tuleb ja ütleb, vot ütleb: ühe mehe kusi, teise
mehe vesi.

Paljugi mis ütleb.

Mäletan ta soovis rääkida pimedusest
ja vot mis pimedus tegi.

Blank

31 mai ja arbuusil on see vajalik mekk.

Tõsine võib ka homme olla
ja ega tublil mehel kõik korras pole,
see tekitab hea tunde.

Oh kui hea tunde.

must valu peletas kõik liblikad ja linnud
muist tiivulistest palju ei pea
ei pea sülitama kolm korda üle õla
ja vanduma: ptüi

mis vara ärganud südametunnistus
tõi äraspidisele hingele andestust

keris end päikese alla kuumale kivile kerra
ja ootas üht jalavarjudeta maasikalist
palju surma nõuab ettevaatlikus
palju vaatamatus

must valu peletas kõik liblikad ja linnud
loojuvale silmale lendas kärbes

kuidas küll igatseb süda kuulda
seda üht ja ainumast trükipressi heli

see inglitiivaplaksu tooni
ja kõikide tindinäppude kurbmänglik
olukord – igavene talv tasa kulgemise
joovastuses

ärevus enne avaldamist
ja mõistmine et võit on vana igatsuse
kaotus

missugune ihade iga kestab
kirjaniku aastas
ja missugune oli tema näotus

kuidas küll igatseb mõni heli
jõuda meieni
kui vaikusest vaiksemas toas
puudub paberil külgetõmbejõud

annaks ära või mõne oma hingedest
kui ainult kuuleks
seda üht ja ainumast trükipressi heli

sära mu sisse kaunis kauge
ära pelga mind mitmeks
usu taevast soovivat

lähed eemal samm raske
laenatud tiivad nõuavad

hinge hinge hinge

sära mu sisse kaunis kauge
veel suurem kui elu
tahtest viltu vedanud

naaseb puhtamana kui varem

ja kui kõik on otsas
siis võin minagi sinu sisse tulla

tänan tähti
kallis suvekuu öö

pehme hingevooder
lahases süda ja ohver

tuli ja raud su kallimad
üks teisest üle

pehmelt valged esihambad
keel laksub lainena

udu silme sees
manustades rõõmu

homne igatsus
küsija suu peale ei löö

pole veel hilja
pole veel üldse nii hilja

Mõistusega võib viia end ühest otsast teise aga ruumi
jääb endiselt väheks.

Mida mõtles Tarkovski, kui vaatas kaugusesse?
Parem veel, mida tundis?

Külm portselan puruneb ja killud lendavad aeglaselt
tähtede poole.

Augustirohelise heina sees seisab liigutaja nii
vaikselt, kui nostalgiline tuul isa nime
suhu puhub.

Kui iseendast hakkab hale, sest enese isaks
on sirgutud.

Kellele veel võib küsivat pilku suunata?

Nõlvakult murdub kuldpruuni savi
ja lapse käsi libiseb läbi kassi karva.

Kombain naaseb põllult.

Sabistab vihma ja kõrgustesse kerkivate leekide
ees seisab monolooge häälestav vari.

Taeva torgitud tekk libiseb üle inimlaste
ja öö võtab vägisi nii noore kui vana.

Hommikule pole paremat kinki.

Läbi udu on näha viis pudulojust ja udust kaugemal
asub maapealse sõltumatuse terav buratino nina – kirikutorn.

Kaadri taga lõunatab tüse isand ja käsutab oma majaemandalt
püksikuid maha, mille peale too lahkesti esimest ette juhtuvat
anumat pruugib.

Ja otse lagi pähe, sest seal pidavat nii isandal kui alamal
mõistus asuma.

Lapsed itsitavad põõsastes, kui üks neist kangemat häda
tagurpidi torukübarasse teeb.

Küll on kelme, küll on pühakuid.

Kõverad jäljed juhatavad maanteelt kõrvalisele rajale,
mis krudiseva keelena laane kõrva lakub.

Metsikute suudluste varjus on peidus nii mõnigi maailmasõjast
puhkama jäetud kuul, mis kasvab koos tamme või kasega.

Nii kodukootud.

Ema lähme metsa.
Miks?
Lähme isa otsima.

Üle une.

O sancta simplicitas! (Oh püha lihtsameelsust!)

kui kõiki on kutsutud siis pole ühele ruumi

ja maa nende jalge all muutub sooks

taevas nende kohal väravaks

kodus pole lukku ei ustel ei akendel

emad on väljas ja lapsed on hukatud

enese edevusse

teedel varitseb ohte

mõnel on naise kuju 

ja mõni lubab sind kosida

teede ääres kasvavad jalakad

kaugel kaugel on pühad linnad

kõik on vaadanud kord nende poole

kõik peale sinu

sest sina ei usu pühadust

sinu valu on saavutatud läbi õnne

kõik sinus kasvab üle

kuid ka sina tead

kui kõiki on kutsutud siis pole ühele ruumi

Pole ilma ükski maa

Ta oskas vaid ladina keeles vanduda: Ni diem, ni maitre
ehk ei jumalat ega isandat, sest tema oli üks vähestest
vapratest. Kuid vaprale jäävad vaid viimati tasutud kroonid
ja alp kingsepa amet. Lõunaoote ajal vandus ta midagi
veel esivanematest ja sisserändajatest. Tema ei mäletanud
enam seda, kuidas jumalat Eestimaale teisaldati. Kuidas
tema esivanemadki end võõra verega määrisid ja kuidas
tollal hundiks mindi jooksma, et võõrad jumalad oma kantse
ei püstitaks ja templeid. Küll võis kosta kaunist häält neist
räpastest pühamutest, kuid see oli alati lõks. Alati oli see
olnud üks moonutus ja pideva valu eelmäng. Ristimine.

Viimase vaprana lubati tal parandada ristijate jalavarje, et
õpetada inimsoole karjaks olemise võlu. Kuidas sulasena
võib tõusta läbi kannatuse jumala riiki. Et paradiis on enam
kui lahke su pisaratele. Kuid proovi sa naeratada või krattida.
Proovi sa tõusta eneses kõrgemale või võtta suhu püha nime
seal kus pühadus puudub. Viimasele vaprale see ei lugenud
ja hullumeelsusele vaadati juba tollal viltu. Las ulub oma
kuu poole ja vannub võõraid märke. Kõik saab tasutud.

Järelpõlvedele jäeti mõni esiema pross ja paar tugevamat
naela. Kolme krossi eest võis isegi lugulaul lõppeda õnne
tähe all. Viimane vapper langes seal samas, kui püüdis
kaevata seda kõike soo äärde. Soovaimul oli temaga oma
kana kitkuda. Küll vapper teab, mis vandeid on antud.

Küll teab iga vaprus oma pidevuse hinda. Olgu sa või nahast.

Quidquid luce fuit, tenebris agit (See, mis juhtus valguse käes, jätkub pimedas)

Aga mis siis juhtus kauni noorhärraga? Kas pilkas teda
tema enese valus aisting? Kas kadus jaks tema piigist?
Või veelgi hullem kõigist – kodumaa kutse. See mis
paneb värisema kõik patrioodi varjatud uimed või juured
või lehed. Relvadele kutse ja hulludest saavad hullemad.

Esimestes sõdades hukkus rügemendi jagu põgenemise
käigus, sest mida lähemale jõuti rindele, seda kallimaks
sai elu. Või, et nemad naerdi välja. Seda nüüd küll ja
järgmisena naeratas üks kahur teise järel. Ühed sinised
silmad langesid mutta, teised pruunid kaotasid fookuse
ja päikest pole näha. Kiri kirja haaval ja võitjateks jäid
üksildased, sest neid polnud kaotada ja neil polnud sama.

Teistes sõdades sai teatri ampluaa võitu lagedatest nägudest.
Surematud lõhnad ja veidi vürtsi ajastute patta. Päikesemärgist
proletariaadi tänutäheks ja ükski lontrus ei pilla end enam.
Beebibuumi materialistlik eluhoiak ja PUNK. Üks, kaks, kolm.

Aga meile? Kes naeraks meid välja, kui tänaste päevade varju
jääb järgmine suur sõda, mis kõigil mööda nahka maha jookseb.
Nagu hane selga vesi, sest hanedeks oleme end tõestanud ja
nüüd kasvatame julgust öelda ei. Kutsugu kes tahes. Tänane
suur sõda jääb pidamata, sest kedagi ei tulnud kohale. Lõpuks.

Ja järgmistele jäägu oma õrritused. Oma armastus ja viha kõige
võõrapärase vastu. Või võtku mõni pidevam enda juhmid
traditsioonid ja matku need kõigi aegade surnud lastega ühte.

Või saagu me taaskord ise lasteks ja jäägem sedasi. Enne surma.

kas tundsite – õues on taaskord see tolm
ja õhk maitseb kulu ja grilli järgi

kusagil karjatab tundmatu lind
või seegi inime

kas kuulsite – taevast sajab õrnust
seenevihma noor kallim

täna mõlgub meeles
kukeseene kaste ja värske kartul

kas maitsesite enne tuppa astumist
kevadpäevade sünnivalu

mis imelist häält teeb
sääreväristaja
ja kuhu jäid sandaalid

kas panite tähele millist nime
kannab teie tänavanurk
ja mis tundeid nopib esimene armastus

päikesevalgus sirab seelikute alt
ja lumi pole veel täiesti sulanud

süda sulas juba eile
viimase silbi või rõhuga
mu armuavalduses

ma armastan
ma armastan
ma armastan

elu

Parabool või jälle üks eeslipidu

Adventavit asinus
pulcher et fortissimus

(Saabus eesel, / ilus ja vapper)

Sedasi mandub kõik mis päikese all ja eemale jääb
vaid kaotatud lõvi möire. (Tahtevabadus)

Kõik pärijad ja nende ajast sunnitud hetked, sest
tik-tak, kill-koll, pimm-pomm ja ongi läbi.

(Järgmine palun)

Olemine nõuab ühe teise järel kui sina sinna
ja tema tänna. Ridade vahele pigistatud meelte-
seisundid. (2+2=5: aga kui kõik nõnda ütlevad).

Ja pärast sellist rumalate söömat tuleb tuhande
tugeva kari – hundid kui võib neid nimetada.

Ja pärast sellist lõikuspidu tuleb uus inimene.

(Siin sa oledki, olge tänatud)

Ecrasez l'infame (Lömastage nurjatu)

Niimoodi hüüti kurivaimude kooris ja naine kui mehe vastand,
sest poodule ei piisa nöörist. Talle on tarvis ka timukat, sest selles
on tal kõva käsi. Meessoole on naine võllaste linn. On piitsa ja
prääniku võlausaldaja. Ja just selle pärast peab mees armastama,
et jääda ellu selles kaksikõiguse maailmas. Sellepärast peab valitsema
naine. Õige valitseja on soota jõud ja tema käsi käib ikka enesega ühes.

Mõni teine ütleb, et mees on iidamast-aadamast loodud karja talitama.
Juba inimkonna lapsepäevil, kui veel karjapoisi ürp lehvis ja sugutung
küljeluust naise voolis. Ja kuidas veel, kui mitte jumala nägu, sest näotus
on edevuse suurim langus. Ja jumal puhkas mao kestas pärast maailma
loomist hea ja kurja tundmise puu all. Hiljem mängis tulega ja langetas
oma edevuse pattu. Patt millel samuti tema nimi ja lõhn. Enesepett.

Enesest teadlik olend – iseloodu, võtab hindajalt mängukanni käest ja
kostab: naine või mees pole erinevus vaid inimene ja inimene on
kõigest vahepeatus. Edasi on eripäratus ja algne koit sest loojang
jõuab ainult uskujale. Teadjatele jääb pidevus ja pidevusel on seda
võidu hõngu. Keskpäeval näeb iga mehe silm, et muutus on löönud
välguna puruks kõik vanad käsulauad. Ja siin puhkab täielik õigus.

Tõde pole vaatenurga küsimus vaid teadmine. Tõde on isemuutuv.

silitan siluette ja õhtu lõhnab su õitsemise taustal
oh vaikust ja kisa sest pole hullu pole mitte ühtegi
hullu kui kõik on hullud ja vanakurat võib visata
märkimata täringuid

oh hävitatuid vandeid oh seda
tusase mehe lapsemeelsust ja siin on aeg silitamas
sind ja kõigest pisike elusolend võib viia neuroosi
ülemeelikuks koolilapse uneks

kui kõik ahtad hinged
elupuude najal jalga puhkavad sest pidevus on isegi
piiritule väsitav

kui kõik su sees on küsitav
ja naerul suule on magusamaks marjaks suudlus
millel pole tähtsust

tähtis vaid küsimus

Homines optimi

Mõni aeg tagasi nägin ma öösel varju istumas mu rinnal.
Ma ei osanud sellest midagi arvata. Mida aeg edasi, seda
rohkem ma neid nägin. Nägin bussijaamas ootamas igavest
bussi, mis vististi kunagi ei saabu. Nägin koolimajade ees.
Mänguväljakutel. Nägin ristmikel ja koduuste ees. Varjud –
pimedamad kui öö. Nägin varje 36, 6 kraadi sees. Nägin.

Kummitus pidavat olema lõputu kordus või ränk ajaloo kulg.
Milline lihtlabane sõna – kummitus. Eks me kõik oleme
kummitused ja osaliselt lihtlabased. Selline on kord juba
selle mängu eripära ja mängima peab, sest muidu mängitakse
sinu eest. Kõige kallim illusioon saab olema võit enese üle.

Nendel varjudel on hääled. Rohkem sosinad või mõtted ja
nad teavad kui sa neid näed. Nägijatel on vaatajaid alati enim.
Nendel varjudel on mustmiljon vahemaad ja reaalsust ja sina
köhid muudkui kurku puhtaks ja aevastad. Kuklast jookseb
jaheduse sume ja väristaks õlgu. Kindlasti olen külma saanud. 

Kuid selles pole asi. Pole sinu lugu või isegi tunne. Tuum on sära
mis liiga usklik, et enam ei luba kinnitatud vaatenurgast lahti
lasta. Lase lahti. Ja kõigil on võimalus valida ja olla valitud.
Kõik varjud pole valgusele võõrad, nad peidavad end selle eest
ja kohtunikuks on alati kogeja. Pärast ajatut und nende seltsis
võib kuulda floorat ja faunat inimeste keeles. Ja kõik vabaks lastud
saavad uueks, kui teele on istutatud kulda ja nimetatud keskseks.

Mõni aeg tagasi nägin ma öösel varju istumas mu rinnal.
Mõni aeg hiljem nägin teda sünnitusmajas sinu silmadega.

Siberi ulg

Neile ei jäänud palju, kuid palju oli tarvis 

ja sõber võis nüüd olla tuisuks või pilkaseks

ööks.

Kodudel olid uksed ja uste ees olid alati olnud

harjavarred. Kellele neid lukke.

Öödel on põhjas mitu vaikust: sõmer lapse hingamine,

taltsutamata pudulojuste kiibitsemine ja üksindus –

jumalate seltskond.

Neile ei jäänud palju, kuid see mis jäi oli

teistele naljaks, sest nalja pidi saama.

Fatamorgaana on lumekõrbe ainus puudus

ja selleks, et reisida ümber maakera on vaja

läbida kõik antipoodid.

Põhi pidavat kuuluma apollonlike hingede kütkeisse,

kuid kunst – see hoor, sünnib ikka dionüüslikust.

Kusagil on alati üks ulg, mida keegi ei kuule.

Üks loomise pidev tagajärg.

Üks põhjatu tunne.

Surnumatja parfüüm või alandlike evangeelium

Alandlikele on mul üht kosta. Lausa karjuda näkku.
Ütlen stop, sest pidevale voolule lisab jõudu vaid
takistus. Oh jõudu, et olla takistuseks vaid korra
ja näha seda kasvamist. Mõnele on lausa väär
korraldada väärtegu. Kasva mu kallis jõgi ja ujuta
üle kõik vanad põllud ja vanad usud. Haara mind.

Sõbral on käed, mis oskavad vaid Gordioni sõlmi
raiuda. Öösiti vahivad nad plejaadidega tõtt, sest
tähtedel on ainus luba olla pealtvaatajaks. Tähed on
esimese valguse mälestus. Seal sära taga on pimedus.

Eestlane vaatas kord läbi Taevasõela ja Pleione sai
pahaseks, sest kellele meeldib, et nende tütardest
läbi vaadatakse. Kes teab mida peidab endas naise süda.

Viimane naine sai maetud alla altruisti orgu, kus ta
nüüd rõõmsa ümbersünnina laipadele kevadhõngu
pakub. Esimene naine sai valusalt petta. Paradiis
oli tema esimene põrgu. Mees saab igalt ajalt räsida.

Ja horisont – see sügavate hingede kollisioon. See
maailma kulmukaar. Kui vaid oleks madalat laupa,
siis ehk ei ootaks inimene taevasinast kuningriiki.

Ei ootaks igavest taastulekut, sest lõks on selle teine
nimi. Igaviku vastu saab vaid igavik – selles on iva.

Lõpul on viimane pilk arutule kelle sulest
nõrgub andestaja häbi. (Ja sellest pole hullu)

Kõrgel eba-iseka varju taga sünnib tuhande
tugeva kari ja mustal merel või hinges.

(Seal horisondil)

Keskpäeval näeb nii kaugele kui ka lähedale.
(Üles ja alla)

Ulguja ja tema ulg kummitab
inimkonda dekadentsuseni.

Teadjale on valus olla teada.

Lõppude kuningriik ilma tähenduseta
maksiim pole varrukast võtta

igapäeva võlur
patsita vanamees
torukübar varnas

lõppude lõpuks pole endiseid
ja surm võib näida kaunis

rahu
rahu
rahu

leida kaotatud aega ja taevast kuningriiki
mu paradiis on kehtivuse lõpetanud

leida südametuse taga lahket naeratust
põletatud kadunud kallimatest

leida varem või hiljem ennast
mu vana sõber



teise päeva lõpus on päike paistnud üksinda
üksiklase päevanorm

lahket tärkamist
sinine on põhivärv

olla keelatud on olla elamata

Kääpavahist kojaülemaks

kuld mu kääpal
vaht elu kohal
vari kõiksuse ääremail

vari elamise võrdkujuks
iseolemise rüüs

eksinud lambal väsinud
iseolemise tuim rütm

põle põle põle
isand ise

põle

isand ise

udus hommikutel
päike sünnikodust
tuleviku muster

ja siingi kuld mu kääpal
sealt vist tuligi

jah vari elamise võrdkujuks
kuld mu kääpal

elamise tooni

Ood hingele

hõberüüs vana laskur
sadamatel nimi
kaugel enne aega

hõberüüs ja loojang
tule vana sõnum
pitser isadele

armast armastan armastan

lumest vana tänavanurk
pärgamendil tuhm lõhn
paberõhuke hing

tule kallim          tule
õhk seisab ajast välja
seisab ja tunneb sind

hõberüüs vana laskur –
minu hing

Unetud õied (ussisoole)

I

hella ussi süles

sulav mehe õnn

ja süda

ja higine pihk

mõni laps jääb 

liiga suureks

liiga hell

on ussi süles

mõni laps jääb

unele võlgu

uni – nüüd maga

II

kollane koer – haugatus

kollased kihvad

kärbsepinin 

ja punane liha

jõuluaeg on kohe kohal

järvel emalik jää

uisud on jäänud väikseks

küünal öökapil

teise elu relv

III

pidevas vaikuses

sõlm sõlme haaval

vihase mehe anatoomia

murtud oksa valus

pidevas vaikuses

tükikene isast maad

neelu ahastav murdmine –

nälg

ei midagi muud – nälg

ja kasvav sugu

IV

majal on teo kiirus

leek neelab aeglaselt

ja aeglasemalt käib tere käsi

katusel vaga linnu pesa

punutud päikesega 

punutud ühte

majal on teo kiirus

leek neelab aeglaselt

ja aeglasemalt andestab

ja aeglasemalt 

liiga

V

kättemaks lõikab ja terav

kadetseja arm ja mõni teine

sinepikibe sapp 

elu teine pööre

mata üles poole taeva peale

las tunneb andja vaenu

vikatiga mehel lase unustada

mehel mitu nägu

aegadesse unund 

sõnaosav vaikija

VI

ümber ja heitlemata aldis

palju palutud taevariik

lahke sõbra nägu

sündida teise vaate taha

ümber ja heitlemata aldis

palju palutud taevariik

paadita merel palutud torm

vahvusega vaikiv silm

rahu ainult rahu

pea meeles kuid pea

hetke hoogu

sõmer kodu

liiv

VII

märts – läikiv pahameel

pika päeva ootus

üle võlli murda koort

unetuse sõber

munast kuldne öö

lapsepõlve mugavus

vihmaõrn ja lehe kadu

pudenev õis

keskööpäike – vabaduse pila

paista pika palve eel

õiest valu alla

unetuse sõber

Kui kord vanadus peaks võtma

Kui kord vanadus peaks võtma või võitma mu päevade

ahastavat abajat. 

Kui kõõlused mu liha keskel on räsitud ja visa pekslemiseta

annan alla.

Kui kord vanadus peaks võtma mind oma vaalasuhu

ja neelama hetke mõtlematagi.

Siis kui kord.

Siis võtan ma ühe sõõmu seda tuttavat tahte leemet

ja kõigest kõrist ja peast ja jäsemetest ma ütlen

ühe sõna: Stopp.

Veel pole minu aeg ja veel pole sinu vari mu kohal

ja väära arvamusega oled sa tulnud mind kosima

enne igavest und.

Veel pole tantsitud mu viimane tants ja suudeldud

viimane huul.

Veel pole istutatud vilja ja vaadatud seda kerkimas 

minu kohale.

Alles siis, kui lausun: Jah, võta mind.

Alles siis võid laotada teki mu peale

ja juhatada mind koju.

Alles siis võid rändajale lubada üht puhkust.

Alles siis.

Alles siis.

Monolooge

I: Kui mu taevas paistaks tähti ja kuu ripuks südamega põiki

ja mu isa kunst oleks olnud mulle elu pakkuda. 

Kui mu ema kunst oleks olnud elu tänada ja kõik kaaslased enne

ja pärast mu tusase tunni algust sünniksid siia pimedate

ja vigastena. 

Kui siis mu süda ripuks seal kuuga põiki

ja iga ruumitu olend teda pilkaks. 

Kui esemete vaatamise valu oleks teiste kannatada

ja mindki ennast vaadataks sedasi.

Ei ma poleks hunnitu värskusega püüelnud

kuulsuse poole, sest mis see kuulsus oleks

kui mitte eesel kuninga kroonis.

II: Naaberriikide taga on eksootilise lõhna algupära.

Mis sellest. Jah, mis sellest, sest pärast tuleb maksmise eest

nuusutada. Igaühele on antud mõni viisakus enne surma

ja mõni edevus enne sündi. Mis sellest. Minu kartul ei

küsi endale pikka iga ja närust pummelungi. Minu

heeringas ei oska meelitada end merre. Minu siga

ei köhi tina ega vaske ega hõbedat ega kulda. Minu

lauluks pole rahvushümn ega kanna ma ka rahvapärast

lõnga. Olen igapäeva masin ja ühiskond on mul nimeks.

III: Aastaid tagasi kui olin veel plikaohtu ja mõrsjakleiti

ei keelanud kanda mitte vagadus vaid isakodu mentaliteet.

Aastaid tagasi enne dekabristide talve võtsin ma noa ja 

verega märkisin end igavikku. Suure algustähega, sest

kuidas sa ikka saad, kui mitte suure algustähega. Suurelt.

Sest kuidas sa ikka saad, kui mitte suure algustähega.

IV: Ja mäletaks neid astjaid künkaid säherdune lapsik meel,

et mäletaks see meel veel lisada mõni ammu unund tähendus

või ammu unund pilt. Mõni millele oleks jäetud tühja aega,

et ruum kõik oleks neelanud ja oleks veel neelanud ka meid.

Jah, mäletaks ma neid nii nagu nemad mind mäletavad, sest

mäletamisel ja meenutamisel on liiga erinev maitse, liiga erinev

kontuur. Liiga sarnane ja liiga erinev. Jah mäletaks ma neid.

V: Jäätunud jalajäljed mu talvitujate unes või armsamad kes

leidnud voodiäärse nurga. Võime olla mõni mõte ja suudlus

mis jäänud mõtteks või võivad need armsamad mu voodi ääres

jääda tumedateks kogudeks kes tahavad tahta. Jäätunud ja

hall ja süda millel puhkab jasmiini meelemärkuseta õis. Kõik

sirelid nüüd kadedust täis ja täis on jalgu need jäljed mu talvitujate

unes või armsamad kes leidnud voodiäärse nurga. Mis suudluseid

kõrvale jätta ja mis mõtteid jätta. Mis suudluseid. Mis mõtteid.

VI: Kui vaid oleks mõnel mehel langemiseks oidu. Ei lase ükski

oht nõnda kergelt lahti mehest, kes pole tormanud tuliste

randade poole või vigaste nooruste või nõrgemate sugude. Ei lase

ükski oht nõnda kergelt lahti mehest. Ei lase minagi. Ei kunagi.

VII: Viimastele jääb sõnavõtu häbematum hetk. Väsinud kõrv ja

märjukeseta keeled. Viimastele jääb hetk ja rohkem pole vajagi

sest keegi ei kuule või kuuleb see kes ei vaja või see kes ei taha.

Viimastele jääb viimane sõna ja sellel sõnal on häbematust.

Kui poleks kardinaid ja öö piiluks sisse

Kui poleks kardinaid ja öö piiluks hinge ja kui poleks
õhtut mis hoiataks meid tuleva eest. Me kauge kaja
ja sillerdava armastuse koidik veel kaugemal. Me kaja.

Kui poleks kardinaid ja öö piiluks sisse, näeks ta varjude
taga ehk inimesi ja veel vaataks talle otsa andestuse mask.
Kauge ja otsata. Kurbusest ja rõõmust kleebitud kollaaž.

Valede valguses saab nägijaks see inimese öö – tund enne ...

Bedlami päev

Tõsta taevast oma asemelt ja nihutada vagaduse epitsentrit.
Jah, kui vaid oleks jõudu ja visadust ja vahvust mu jäsemetes.
Mis imelisi numbreid ja tähti ma vooliks. Mis igatsusi mu
sõnumid manaks ja kellest need hooliks, et ka minu südame
taga on laps ja lapsel on pähklikarva silmad või ookeani,
mis laine unisuses kõik rannad uimastaks. Mu päevad ja
nimed ja sina mu kallim, kelle ükskõiksus on lohelennutaja
õnn. Mu kallim kui päevale nimi, siis tuhat korda sina.

maailm on müstiline paik
sina müstilisem

päev päikeseta
jäsemele peata olek

kodu koletu paik
palavale hingematjaks

maailm mu element
sina varjust

sõnum olenevalt lähtest
punktile kasumiks kaugenev
ammunähtud parabool
tule aita isakätt
tule aita

sõnum olenevalt lähtest
sillerdava sadama subjekt
ammunähtud peavool
tule isiklikuks
tule

Lõimelõngad

Mu kangastelgedel lamab lõimitud isa naeratus.

See sama naeratus mida tundsin kukla taga
pärast tema surma. Tundsin veel midagi. Tundsin
murtud valude aistingut. Mu kangastelgedel on
paha lõhn aga ma usun, et see on kaduv.

Pärast vastuste eiramist sõin ühe kokteili kirsi
teise järel ja imestasin purjutamise üle. Minu
aegade element. Pärast viimast imestasin ka
vastuse üle ja viies sõlm oli tema nimega. Kallis
kauge laul. Kas isa südant tunnen ma? Kas?

Mu kangastelgedel on puudutuse kõhe nägu. Kõle
vestmik koos kaarnaga ja viie tihu valu all on
tema lapselik naeratus. Mu kangastelgedel on elanud.

Mu kangastelgedel lamab lõimitud isa naeratus.

Musta kuke päeval või tohuvabohu

Kui küürakas põhjadaam oma jalavarje vaatas. Kui tema
läikivate kristallkuuli taoliste silmade alla kiskus pisar.
Oli möödunud kümneid või sadu või lausa tuhandeid
tunde viimasest musta kuke päevast. Siis kui tema armsam
otsustas oma vahutavas hulluses aega õgvendama asuda.

Aeg pole mõni Petseri tumul, et kerkib kivist ja seisab
nõiaringist väljaspool. Aeg pole tarmukale kingiks. Aeg
rebib ja vähkreb ja teeb kõiksugu samme. Tantsib nimeta
tantsu. Aeg oli ja on kõige esimene polümaat. Esimene.

Juba Giordano Bruno eiras teadjamate ürgsust. Rääkis
hullu juttu teistestki eludest teistelgi planeetidel. Rääkis
midagi veel. Rääkis end tuleriidale tumedaks aineks.
Nüüd on tema dagerrotüüp küüraka põhjadaami aniisikausi
kõrval ja valetab tõendustest. Kuigi selline meister oli
surnud juba enne pildimehhanismi leiutamist. Enne jumala
surma. Kuigi küünalgi leiab iga tuule milles kustuda.

Musta kuke päeval leidis ka Islami kuldajastu täht Ibn Rushd
tee vaese eestlase südamesse. Ta külastas küürakat põhjadaami
ja rääkis mateeria igavikust. Rääkis armsamast ja lubas neid
taas kokku viia. Viia vaid ühe pokaaliga. Ühe tilga ja viie lonksuga.

Sellel päeval pidi küürakas põhjadaam otsima harilikku sealõua-
rohtu ja pressima selle ekstrakti kolmele murtud pisarale. Hiljem tuli
lisada Tšiili salpeetrit ja uskuda kolme võimatut asja. Imet saab
sündida ainult imega. Sellel päeval tekkisid tema tuppa Córdoba
haihtuvad aiad ja kuldsete lõvipeadega sambad. Värav millest
kord ka tema armsam läbi astus. Munkadele jäi ainult kirbe salpeetri
ja aniisi hais ja oletus, et Jumalaema on korraks ärganud. Maga.

Gobelläänide vahvusest kantuna ehtisid ka tava-eestlase kanvaasid
mustrid küüraka põhjadaami mustriraamatutest, kus nii mõnigi piste
võis taevariiki lubada. Nii mõnigi piste võis eksitada süüdimatut.
Võis tohule lisada pohu, et vooruse või pahelise ringi seest võiks
kerkida olemise paljusus. Et lisada vürtsi mõnele päevale nende
väikeste elude juurestikus. Et kasvatada vaimu ka teisel pool pimedust.

Graatsia ja fuuria

Lethe voogudest on sõna

lõpetatud ja lõpetamata

vetest astub välja voogav keha

vetest sünnib jumalanna 

mitmeidki

kastemärg on poisi pea

Mafteah Shelomoh ehk pitsatiga kuningaks

Ephippas: Sina Taaveti poeg. Sina närune, kui just 

peab. Ava uks mõlemapoolsele mäele ja luba Araabia 

tuulel olla su templivärava meistriks. Kotisuu on lahti.

Taavet ei oleks oma valget habet kiskunud vihast, kui

poeg Saalomon poleks Punase Mere deemonilt palunud

sammast oma templijuveeliks. Lillast mõjukivimist.

Lillast kristallist sammast sellelt Moosese vihavaenlaselt.

Ja koos tuuletallaja Ephippasega tõstis Abizithibod verise

mere sügavustest taevamurdjast pistoda. Rohkem ei nähtud

pilvi Saalomoni templi kohal. Ei nähtud lindegi. Ei õndsust.

Ja kõigevägevama pitsatiga sõrmus võis lubada sellel sündida,

nagu enamus ennemuistsetest juhtumistest. Kõik saab ikka

alguse temast ja lõppeb samuti. Kõik kärbeste jumalad ja

ornamendid enne meie aega. Kõik lahvatanud ja kustutatud

leegid, millel ei pidavat väärtust lasuma. Kõik sündinud surmad.

Ühte oleks öelda sellele tähevärava avajale: Pane uks pärast kinni.

Pärast rändrohutirtsu parve pidi ka tema endale lubama ühe 

vängema rusikatäie. Naisega ühtimiseks on vaja mehist vart

ja sellele võivad kaasa aidata vanad jumalad. Kaanani pudu-

lojused ja troonidelt tõugatud, kes nüüd otsivad pisematki

ohverdust tikutulega taga. Nüri nõel selles juhmis heinas.

Ja laulude laul lubab Ammoni lastele kadedust, sest armastusel

oli kuningate kuninga jaoks teine nimi: Shullamite ehk rahulik.

Ja rahus võib iidne sugu nüüd valvata, sest nimi pole kustunud.

Fragment nr 1

(Sa oskad sõlmida leppeid ja anda vandeid nii kergekäeliselt.
Oskad puhuda õhku täis ka kõige augulisema palitu ja see
on alles algus. Ma tean. Oled lennanud viis tuhat miili või
kilomeetrit. Selles osas veel kalkuleerime. Oled tulnud siia
usku kuulutama agnostilisele vanakuradile ja mõtled, et ehk
kuulutab temagi sulle. Tõestab su väidete õigsust. Tõestab
sinu olemasolu. Kuidas võisidki arvata, et eksisteerid väljaspool
nägija ruumi. Väljaspool nägijat ennastki. Olemine on kõik
ja mitte midagi. Olemine on su kutsumus. Kutsu teisigi kaasa.)


Ja siin ta seisab endast veidikene kõrgemal ja peab mõnd
arutelu enesest mõistetavaks. Peab ennast aga üleval nagu
poleks temal selles süüd. Nagu poleks temagi lihal roiskumise
lõhna. Või roosiaias peavad nad sünnipäeva ja jätsid tema
seisma räästa alla. Naeravad seal vihmateradega võidu.

Naergu pealegi. Kõik on varsti siin targa mehe räästa all,
sest märg olla on lauslollus. Olla märg on olla elus. Aga
olla elus on olla lausloll ja lausloll olemiseks pole palju tarvis.

Naergu pealegi vihmateradega võidu. Kes naerab viimasena
naerab paremini, kuid siiski viimasena. Viimane on kurb
number. Viimasel on naerda ainult enda üle. Ohh olla lausloll –
ta mõtleb. Temagi tahab hiljem saada osa sellest tõusva kuu
rituaalist. Temagi tahab silitada roosade põskedega näitsikuid
sealt kus ema ei lubanud ja öelda endale neid vaikusesõnu.

Ta puhkab pahurast tujust ja liigub räästa alt langeva mere alla.
Missugune elu on tunda ja tunne on elada, et seda aga varem ei
tihanud teha, sest ema ütles: Nii rumal on meie märg poiss.

Ta puhkab nii mõnestki väärvaatlusest ja analüüsist. Puhkab
silmi millegil puhtal, seal langeva mere all. Puhkab enesest.

Kui surm oleks mõni meie seast

ei paneks ma talle pahaks tema vallatused nagu tema
ei paneks pahaks meiegi oma – et pole varem teadvustanud
ja et pole varem vaadanud silma

pole palju tarvis kallile sõbrale
vaid muld millel samm oleks pehme ja liiv
mis sulaks silmale päikese eest

ei paneks ma talle pahaks tema õhtukleiti või pintsakut
ei paneks pahaks tema õhtuid ja neid hommikuid
mil ema või isa asemel pannkooke küpsetab

ei paneks pahaks tema veripunaseid roose või valgeid
kuidas tuju kutsub ei paneks pahaks tema
joovastunud sõpra nimega elu

jah ei paneks pahaks ma neid Kadmoni-soost
võtku või katku ja nüristagu rauda
võtku või lehed talvel ja talved suvel

kui surm oleks mõni meie seast
ei paneks keegi teda vast tähele
ei paneks pahaks mõni teine kord
kui surm oleks mõni meie seast

Süüta!

minu aegade akolüüt – sinu armust valgust

majesteetlik puusanõks ja varjus kulgenud õhtu
üksildase pasunakoori vaikust lõikav toon

minu aegade akolüüt – kenaks lauluks

sütel naerab isa vaim ehk emagi seal
ajalõvi lakk lööb taltsaid jalust

minu aegade akolüüt – kuri vaim

põletad ja ei enam kustu kustu kustu
põletad mõned veel ja kustud

minu aegade akolüüt – tõmba hinge

ja puhu küünal
ole minuga veel hetke

Aurupunk

Hallide kardinate taga on Hadrianuse värav ja väravate taga
algab Rooma. Roomast edasi tead ju küll. Auru ja hinge jõul
töötavad sunnikud. Kella kolmese tee kõrvale limpsitakse
veise sülge, sest keegi oli ütelnud, et ravib ja kosutab hinge,
ehk toob rahagi sisse. Musta maagia laps sünnitab maad ja
tuld ja õhku ja vett ja viies element oleks vaim. Vaimust
vaimuni on keha ja edasi algab lõputu olemise ookean. Lõpp.

Hallide kardinate taga on puretud rahvad ja hõimud. Puretud
on nähtamatute laste lootused. Aga seda pole veel juhtunud,
et väljalangenud tolm kärsataks kopse ja seenekujulised pilved
meid kosmiliseks naerualuseks kuulutaksid. Kõik on võimalik
aga tore oleks. Mitte nähtamatute laste ega kella kolmese tee
tõttu. Mitte veise sülg ega must maagia ei päästa. Sina päästad.

Hallide kardinate taga oled sina – kaduvate hõlm. Võluri põlenud
varrukas ja iganenud normaalsused. Igavad igapäeva kisajad
ja nende lõksudest pääsemiseks näritud jäsemed. Iga päev sama
jama ja pealegi. Siin sa oled maksahävitaja. Ei maksa hävitada.

Tule rahulolu hall ja igikestev elamise lõuna. Lõunata minuga.

mõlemal õiel on lõhn
sama ema
sama vars

üks päike paistab mõlemale
üks õis on tuulele kaasa
üks turma

mõlemal on kaasavaraks ilu
ilus on
ilus on

olla

Öömähkijad

Öösiti pärast pea maha raiumist meeldib talle kuulata
varvaste liikumise häält linade vahel. See rahulik sahin
vaikuses, kus idaneb uue päeva ootus. Hommikul pandi
äratus varasemaks, et päev jõuaks vastu võtta tulijat,
mitte vastupidi. Jõuaks sättida paika pilved ja jahedad
tuuled. Puhastada tänavad ja sulatada südamed. Paigutada
kõik nupud valmis, et annaks ainult tuld ja söödaks ette.

Pärast kehaprotsesse sööb ta ühe "Üheöösuhte" ja laseb
leiba luusse. Hiljem kuseb ja kasib ta end ja varastab
naeratuse naabrinaise näolt. Pesukuivatusresti kohalt
lendab tundmatu lind ja tõotab tulla. Tõotab tulla üks laul.

Ta jumaldab vaikust ja hääli. Vastamisi ja õrn. Ja naine
kelle huultelt libiseksid tema luuletused. Tema sõnad kui
keed. Pärlid ohakate vahel ja kõik need elud enne seda
punasuist deemonit. Deemon keda armastada. Kui ainult
ühe eluaja. Ta jumaldab vaikust ja hääli enne uut päeva.

Öösiti pärast pea maha raiumist meeldib talle soe keha
ja et sellel soojal kehal oleks tema nimi. Öösiti kui
mõni end unustab. Mõni end leiab. Mõni ehk armastab.

Anagnorisis

Laval seisab noor mees. Vana poiss ja vaatab prillide tagant
kaugusesse. Mustadelt raamidelt on kulunud värv ja aeg
pole kaugel. Ta lõi endale tooliga pähe ja purustas nina.

Saali tagumises otsas vahib öökullisilmadega lõbutüdruk
ja katsub end. Tallinnat näed – see kilukarbivaade. Saal
on täis – nagu kilud karbis. Saal nagu Tallinn. Kriitik
vihkab ja armastab oma talentide linna. Rastaöö unenägu.

Mõni tõuseb ja viskab roose. Mõni kapsaid. Mõni verise
rätiku. Peatage võitlus. Nüüd algab rahu ja küllus. Nüüd.

Lavale ilmub küürakas vanadaam ja sööb kapsaid ja roose.
Olgu sõda või rahu, süüa peab saama. Lavalaudade alt
kerkib sametisi leeke. Leekides Saat-antsu karvane kabi.
Leekide taga on meri, seda võiks auditoorium teada.

Plaksutades lööb siidi taga suurte silmadega poiss trummi
ja kutsub taevaseid vägesid. Lavale astub noor mees. Vana
poiss ja vaatab prillide tagant kaugusesse. Mustadelt raamidelt
on kulunud värv ja aeg pole kaugel. Ja nii edasi kuni laval
lava sees on lava millel pole otsa ega äärt ja seal laval seisad
sina, kes sa siin põled uudishimust. Põle mu sõber. Põle.

Aplaus ja lõbutüdruk võib saada emaks ja enne seda tütreks.
Aplaus ja proovis näeme. Proovime uuesti. Kustutage tuled.

Külvata metsikut kaera

Terve müriaad naisi. Plikasid ja vastsündinuid ja kesk-
ealisi ja vanamutikesi. Terve üksik õhtu kõiki neid
mineviku vaime ja klaas või pokaal hüvastijätusnapsu.
Klaas või pokaal minu lemmik elumahla. Seal kaskede
all kus võtsin vaevaks või ilma, et noppida sul õit. Õisi.
Nüüd närtsin ise ja morn tuul vilistab põrandalaudade
vahel. Morn nägu ja vaim vaatab mu klaasist või pokaalist.

Oh külvata metsikut kaera. Mu ainus mõistmine ja ravi.
Kuulata isehakanud isa. Hambutu põllumees kes igatseb
oma eostajaid. Kes pelgab õrnema soo puudutust. Pelgab
oma sisemuses nutvat tüdrukut. Hambutu mehe õpetuse
järgi elasin elu esimesi aastaid. Elasin enne elama hakkamist.

Oh külvata metsikut kaera. Chai kõrval istub lakkimata
neidis. Istub ja silmitseb mu pelargooniumi. See lill on
jäänud Fausti ajast. See lill on meile õppetund. Aja kongist
välja oma tigeduse vaim ja vaata silma mulle – õpetatud 
mees või õpetatud naine. Tääk südames on parem
kui tühjas rinnus. Osata olla enamaks võimeline. Ma tean.

Terve müriaad elusid. Juba enne kui keerubid said kandma
trooni. Mina seisin seal ja mängisin ihade Napoleoni. Ihaldasin
kõigist lastest sind ja sinu sees oli ainult vaikus. Vaikuses
keerasin selga ja vandusin. Üks kord tuleb tuhat ööd ja
mõte millest algab. Algab tänaste päevade müriaad. Terve.

Ära pane pahaks tige piiga või poiss. Ma ei naera elu üle.
Olen elust üle ja mõne klaasi või pokaali taga kohtasin ja
kohtan teid veelgi. Kõik käivad mu laua kõrvalt mööda.
Mõni ebaviisakas jääb end võõrustama ja nemad meeldivad
mulle enam, sest nemad ei karda. Nemad vaatavad end peeglist.

Naerata nüüd jälle sa. Naerata nagu eile õhtul. Naerata. Naerata.

täna puhusin toru puhtaks
ja suust ajasin midagi välja
ja suhu võtsin
mingi sõna

luua ühest mitu
ja täna ajasin ihukarvad püsti
ja täna ajasin rinna kummi
täna võtsin ihu

sinust tüki

täna olin ma avali
avatud oli mu aken

lenda sinilind
too tuppa mu laul

täna puhusin toru puhtaks
ja korraks vaikisin
ja sinilind õlal

ma hingasin

Konjugatsioon (verde, verde, verde)

puhaste linade vahele on sattunud rohulible

ja juba ja veel on detsembrikuu
ja juba ja veel on üks graatsia

mooramaa metsade vahel ta imetas
mooramaa metsade vahel ta imestas

vajub sügavale ja hiljem sünnib ta
hiljem sünnib ta Katariinaks või Peetriks
või tagasi ja Castro ihukaitsjaks

vajub sügavale
vajub mehest naiseks ja edasi
pojast isaks ja edasi
minust sinuks

ja edasi
ja edasi

puhaste linade vahel on hing
ja edasi

Salme põues idaneb luuletaja
Salme põues idaneb tisler

ja edasi
ja edasi

puhaste linade vahel
vajub sügavamale

natukene sooja

Millal saab sinust ... ?

                                            Kadunud põllul –

seal kus mängisin last ja seal kus mängiti isa

ja poega ja püha vaimu. 

Seal kus tuul männiokkaid kuldsetele juustele

ehteks seadis. Kus sügavamal kõdu ja 

elu ja võitluseta mõni pikutav könt.

Aga surmale mõtlesin ma siis ja tema mõtles

teistest. Pole vana puitu uueks leegiks ja 

pole järglasele tundra tõugu ellipsit.

Pole nähtud lõhna nii vägivaldselt

õhku vägistamas ja õhule kaasaks said

läbinägemata armastus, kahtlus ja nähtuks

sai horisont. Sinu vari laiutab tiibu. 

Seal mängis taevas maaga peitust. Pilvedel

oli pilkane kolimine ja muld palus

saapaid jalast. Rippuda kosmilises ruumis

ema mullas. Hoia mind ja vihma.

                             Need on uued päevad

ja tarkus pole mitte tugevama rõõm või

nõrgema ponnistus. Tarkus on teada millal

võtta vastu ja millal anda ära. Millal vaikida

ja millal jagada neid rõõmsaid sõnu ja kurbi

ja tarkus on veel teadmisele väär sõna. Tark

on olla.

Ja suvel kui kõik teised on väljas saab sinule

sissepoole vaadatud. Päike su sees varjutab 

päikese mu väljas. Pole pimedamat aega

kui teeseldud üksildus. Pole igatsust mis

sunniks armastama ja tõde mis targale

vabanduseks. Pole mõtetki millel kahjurõõmsa

naeratus. Vaat need teised, kellel taskus kuld,

paber või need kes seadustele templeid löövad.

Need saavad seadusest lööduks. Isegi talvel

on soojem kui seadusest murtu kojas.    

                                      Seadusest murtud kojas 

võiks seinal seista värv ja härjapea ei laulaks

hümni. Korjustel on lühtri all oma pesa.

Ohverdus närib hinge ainult uskujal. 

Ohvriks saab nõrk.

Ohver on karjaloom.

Tule ära sealt mürgiste allikate lättest ja küsi

nähtamatut. Ta hingab su poole maailma kopsudest

ja maailma nägu naeratab su sõbra näost ja maailma

armastus on su ema armastus. On sinu.

Nüüd kerkib merede taga torm ja nimeks saab tal ...

Nüüd on tagurpidi urg ja pimedus ainult unes.

Unes ja kardinate taga. Unes ja tolmendavate

mesilaste süles. Kõik talletavad teadmisi ja

teadmine on võit enese üle. 

Saada lapsest üle on jääda alla elule. Elu on

mänglev. Pole trotsi ja midagi kaotada.

Teel kohtab veel

mõnd inimesetagust tolmendajat, kelle vaatenurk

on ...

on kuklast ettepoole ja ninast tahapoole.

On tühjusest manamiseks.

Mida sa meenutad – oli.

Mida sa soovid – tuleb.

Mida sa mõtled – on.

Pole ainumastki merd millest nutta ja 

pole teada kust võtta.

Jääb veel üle naeratada.

Veel vaid korra ja rohkem pole vajagi.

      

su sosinad ja valevarjus noorus

su sosinad ma kardan valevärskust

su armastusest vihkamine koorus

su armastusest armastusest nässus

kae ilmas pole leida tugevust

kae ilmas pole keegi eal nii üks

kae armastusest surma lubadust

kae armastusest keegi elanuks

su sosinaid neid mõtet peljata

su armastusest pole sündijaks

su sosinaid sa ennast kannata

su armastusest pole surijaks

kae leiab minuti või enamgi

kae hoiab hetke sind kui nälgas last

kae hoiaks sekundi mind sinagi

kae leiaks vaikuse mu hingekellast

Hedonist

Ta luges, et kõige püham asi siin ilmas on jälgida,

et usk ei ununeks ja et ei ununeks lüüa ristimärki.

Ta luges, et itaalia keeles on midagi il Santissimo.

Kui Pühast linnast oli aasta tagasi varastatud 

kuldsete ornamentidega ossuaar, milles väideti

leiduvat Juudase puusaluu või midagi säärast.

Kui tollal kuldpruunide lehtede sajus nägin teda

ristimärki rinnale vedamas, lootsin sellel rinnal

puhata oma väsinud pead. Oma makjavelli silma-

dega sõin tema hommikuselt toorest keha. Oma 

keelega maitsesin õhku tema ümber. Libisesin

tagasi varjudesse, sest mõni pühadus on patule

liiga lähedal. Liiga osaline elamise kuriteos.

Aasta tagasi nägin meelemürgises olekus vihma

nagu ma teda kunagi näinud polnud. Nägin Issandat

nutmas minu eest. Esimene pisar langes akuudi

moodi tema ninale. Jäi seisma viltu just enne puudutust,

sest Issandal on kombeks meiega viltuseid mänge 

mängida. Minugi hingel on sadade sipelgate tuhk.

Aga jumalasse mina ei usu. Olen see krants kes
tummalt ulub tema kõrgeaususe poole. Pidevalt lootes,
et tuleb mingigi ime ja ta tõstab oma seelikut või kitlit
ja kutsub mind enda rüppe. Kutsub mind ürgpattu looma.
Aitab mind välja sellest võltsist paradiisiaiast. Aitab mind

teadjameeste kõrbe, sest seal võib liivast klaas saada.

Nägin seda siidisaba ja pidasin teda haruldaseks linnuks.

Kusagilt eksootilisest paigast, kus ei tunta külma ja

kuuvalgust, kus ehk peidab armastus end silmade taga

ja mõnel pääsutiib kulmudega tüdrukul on samuti 

mõni püha toiming, millega mind eemal hoida. Millega

meelitada. Kuid siidisabad armastavad külma ja nemad

on ehk jumalast mööda lennanud lumiste paikade

ja väsinud järvepindade valda. Nemad on samasuguse

tundega minust eemal ja loodavad, et ma jätaksin 

neid rahule. Hoiaksin neid hädaohu eest. Hoiaksin 

enese eest. Ka mina olen jumalast eemal, kuid siiski püha.

Selestiin ehk Philadelphia hingavad seinad või idarannik

Pärast II maailmasõda, mida rahvapäraselt ka teiseks
ilmasõjaks nimetati. Pärast Narva vallutamist sai pisikene
heledapäine piiga end tekkide alt välja keset Soome lahte.
Taevas ühtis merega sellel päeval. Sellel päeval sigitati
valu eestlase hinge. Sellel päeval ostis viimane Wallon
puitvoodriga maja Philadelphiasse, et luua eestlasele
soe koht ja kodu. Luua eestlasele laudlinade ja köögi-
kristallide puhtust. Ehitada võõra kuningriigi kuningatele
ja kuningannadele, printsidele ja printsessidele oma
teeseldud valitsusala. Anda uinujatele põhjust elamiseks.

Pärast neid sündmusi sai pisikesest piigast elamise ohtlik
võrdkuju. Kasvades pidas ta end üleval eestlase jonni ja
torisemisega, seda tehti ka üle lombi, kallil kodumaal.
Veri kannab hoolt, et jagajad end ühiselt tunneks. Jagajad
end tunneks. Tunded millest kellelgi aimu polnud. Aastasajad
tundeid, mille punane koidik nüüd esile kiskus. Poolunes.

Siin oli taevas kõrgemal ja õhus levis tärkava linna hõngu.
Majade nurkades seisid öösiti säravate riietega naised –
need tõugud. Vaimud kolistasid sahvrites ja keldrites.
Orjade pilkased varjud. Orjade vaimud. Vaimud nagu tema.

Siin kohtas ta oktsidendi salapära ja Aafrika kodulahkust.
Siin müüs tänavanurgal pisikeses putkas kurdi vaimulik
ja õhtulaulik talle ajalehti ja koomikseid. Siin tundis ta
kannikesi ja luges raamatuid, mille piltide ja nimede
mõistmiseks oli vaja lugeda teisi raamatuid. Ja siin
sosistas ta õhtuti seintele lugusid sellest kaugest põhjamaast
ja sellest kaugest rahvast, kes kuulub nii metsale kui merele.

Rahvast kes oskab laulda põllud vilja ja lagendikud õitsele.
Rahvast kelle südamega on mängitud juba sajandeid
karikakramängu. Kelle laulust on saanud needmine. Rahvast
kelle juured on liiga sügaval, et süüa võõrast vilja ja juua
võõrast vett. Rahvast kelle uhke rind kerkib sügavas orjaunes.

Ka need seinad hingasid ja laulsid laule põlisrahvaste kaugest
igatsusest ja hõimude rivaalitsemisest. Pikkade mustade juustega
ja värvitud nägudega looduslastest. Vaarema hütisuitsust ja
trummipõrinast kui naised ootasid koju oma sõdalasi. Oma kaitsjaid.

Sama päike särab samadele aegadele. Sama kuu tõstab sama vett.
On ehk teised näod ja teised sõnad, kuid hinged on endised ja
endised on veel sõda ja rahu. Ja seinad kõnelevad temaga samas
keeles. Aegade vahutava lainena ja tundega inimtõug, kes igatseb
koju, sest kodu on seal kus on süda. Seal kus laulab lapsesuu. Seal.

Ööde sära

Aterno jõe ääres on koht ära lamatud rohuga.
Lähedal orgudes seisavad lillad safraninupud
nagu sõjamehed rivis ja kummardavad igal
loojangul oma kauge isanda varju. Igal loojangul
viliseb kusagil eemal avatud aknast teekann
ja mõni nägus noormees lükkab peavarju
sügavale kuklasse. L'Aquila linn sosistab
kaugete Alpide auks armastusest õhkavaid
vaikuselauseid ja karjapoisid ärkavad päevast.

Linnas on veeta Fontana delle 99 Cannelle ehk
99 veejoaga purskkaev. Iga joa vaikimine tähendab
asutajakülade viimaste elanike surma. Need veed
laulavad õhtustes sisserändajate teekannudes ja
klosettides ja laulavad tänini. Aastaid hiljem
puhkab 309 hinge selle linna jalamil. Puhkan
minagi. Aastaid hiljem tärkavad linna sooned.

Üksiku õlipuu varjus, küpressidest eemal, just
enne kastanpruunide veiniplekkidega kallimat,
langes üks täht. Hetkeks lõi terve maailm särama
enne kui pimedus ta uuesti neelas. Hetkeks
särasime meiegi ja kõik inglid jäid imestusest
tardunuks. Toskaana kaupmehed sõid nende
inglitega õhtust, ma tean. Nende inglitega söön
minagi kui laudu ehib kristallide ja värvitud
küünalde kolonn ja lühtri küljes ripub burlone 
oma kuldsete kellukestega. Narr jääb narriks.

Hüvasti inimene ja kõik mis leitud. Hüvasti
saladuse siidine loor ja mürrilõhnaline sõber.
Hüvasti joobumus ja hüvasti sinagi, kes sa
kuuled meid viimastena linna hommikus
kodu otsimas. Las alaku pidusöök. Las alaku.

Ja pärlmuttersinine kuu naelutati lageda taeva
külge kui viimanegi hing tiibade toel end tema
embusesse hiivas. Säragu kõik mis valgusest.

Kõik mis algusest.

Harmonia mundi

me saame rahu – kui kõik tornid on langenud meredeks
kui taevas on maaga üks ja sina kuulud minule

me saame rahu – kui kõik pimedad saavad nägijaks
kui nägija veendub imedes ja sina kuulud minule

me saame rahu – kui kõik varesed kostavad kooris üht viit
kui laps langeb unehõlma ja sina kuulud minule

sa kuulud minule kui pillad hinge
ja surmal pole väge meie üle

sa kuulud minule kui suled silmad
ja me saame rahu

me saame rahu

Keelatud lugu

Tolmuste idatuulte vahel otsib rändurite killavoor
Sefer haZohar'i ehk Sära raamatu kirjutajat, keda
külastas tema isolatsioonis prohvet Elias. Otsijate
seas liigub kiskja kombel ka vagabund nimega
Moses de León. Tähelepanelik rännukaaslane ja
keegi, kes on ustav eesmärgile võib märgata mao
hammustust selle salakuulaja kannal. Kuid sellel
13. sajandil ei märka keegi tulevase ümberkirjutaja
baal shem'i märki, sest kõik märgid pole tulest ja veest.

Shimon bar Yochai magab oma igavest und Meroni
künkal. Seal kutsus teda Saamael välja ja mängis
temaga peitust. Hilise öö päike kallas tuhmuva kulla
niite mägililledele ja mõni usk võis jäädagi varjatuks.

Nutetud müürid ja tulejõed on kinni kasvanud ja
sõnade vägi on rääkijale kauge kaja. Mõni ohverdab
veel oma magala pimedas kongis mitme olendi verd
ja mõni võib jäädagi oma sõnu sööma. Head isu.

Nutetud müüride ja tulejõgede taga lasub vaikuse
lämmatav meri. Vaikuse taga lõppeb aeg ja edasi
saab alata ruumi ja ruumituse lahutus. Saab alata
Ein Sof kelle valgus liigub kestast kesta. Seal pul-
seerib see igaveste lainetena ja kodu on neil kes on
seda igatsenud. Ja taas saab mitmest see nimetu üks.

21. sajandil istub patsita vanamees noores keres
ja keeldub räpastest kiitustest ja vannetest. Patsita
vanamehe silmade taga lasub vaikuse lämmatav meri.
Lasub mitmete üksindus ja sõnadest võib jääda väheks.

21. sajandil segab nähtamatu käsi valguse pimedusega.

Córdoba haihtuvad aiad

Puna-valgete kaarte all otsivad taimed inimestega
sama pingsalt vett – kuumade maade ja hingede
värskendust. Kuninganna kõrvarõngad ehivad
iga ennast austava kodaniku liivast räsitud aedu
ja roomlaste värav näitab endiselt tulijale impeeriumi
jalajälge. Kuuvalguse kroonimata kuningriiki.

Siin peegeldus Mameluki saablitel tumedate meeste
haigru-naeratus ja verekoertele maitses piimavaht.
Siin heiskas lipp lipu haaval kuus põlve kaamliajajaid
oma Aabrahami-tõugu palette. Siin muutub vein
veeks ja Jeesus pole veel sündinud. Pole veel surnud.

Tuhat aastat ja tuhandeid lugusid hiljem kastab maad
esimene lumi ja lumega koos hiilivad valged varjud
mööda Calleja de las Flores'i kitsast tänavat. Samal
tänaval palub Andaluusia isehakanu endale naiseks
tulemaade printsessi. Sama tänava lõppu maetakse
kolm pärjata pühakut. Sama nähtamatu lumi kastab
kõiki suremisega õnnistatuid ja hukust saab alguse uni.

Rändurite värvilised turuhääled ja silmad mille lõpus
laiutab ookeanide ja merede igatsus. Sõõrmeid ergutab
estragon, tüümian, safran ja muskaat. Kõigi väljakute
valvuriks on fontäänid, kust esivanemate vaimudki
kosutust otsivad. Kelmid rebivad rätte ja pühakud
laulavad iidseid laule. Nomaadid peidavad oma naisi
ja kinnitavad neid pärlitena oma elukaela külge.

Siin värvide, häälte ja tulelinnas sünnib kord ime
ja päid pööratakse lääne poole. Siin õitseb kuninglik
süda ja taevas vaatab inimesele vastu, sest kõigist
armetutest on siin ehk kõige armetumad. Kõige
kaunimad ja kaduvamad. Kõige soojemad. Kõige.

Beduiini laulud II või rumalale õigust

Kui mu saapad olid viksitud ja mehed hõiskasid hurraa,
teadsin, et olen jõudnud korra ja sünniõiguse maale.

Teadsin, et olen jõudnud vereliinide ammendatud
aroomini. Kuld ja kard ja laimirohelised kardinad
ja kaks Anubist kaalumas mu hinge.

Teadsin, et olen jäänud millestki ilma ja väärtpuidust
aknaruudus irvitas päike mõnevõrra lahkemalt kui muidu.

Teadsin, et olen midagi võitmas. Lapsena meeldis mulle
vaadata inimesi kõrgemalt. Kasvatada vaimu, kui kõik
muu jäi vajaka ja vakka. Kasvatada kaugust inimesest
ja tema teeseldud muredest.

Teadsin, et siin on inimesel jumalaga üks säng milles
lamada ja üks pang millest süüa. Siin lubas vanajumal
end talutada paradiisiaiast välja ja hingata. Siin lubas
ta mängida teiste omasugustega.

Kaevus on alati olnud kangeim rohi, eriti siin kus veel
on kallim hind kui veinil. Mind paigutati kaevumeheks
ja kaevumees pidi hoidma vett valge isanda ja tema januste
jüngrite tarvis.

Minu ülesandel oli üürike elu ja öödest tehtud habemed
lõikasid mu kõri läbi. Mind maeti karistuseks kaevust kaugele
ja koopa ette veeretati kivi.

Sest janustele peab jääma igavik.

Beduiini laulud I või isehakanu

Sadamast päikeseni on lühike maa, kuid seda maad
täidavad beduiinide leekidena lehvivad ürbid
ja kõrb.

Oh kõrb, see pidev terendus ja hommiku
ööde kargus.

Oh kõrb, see vaimu kasvataja, õpetaja, jumal.

Zarathustra tuli siit ja läks sinna. Damaskus
kõlkus ketina tal kaelas ja pühadel meestel
oli raskusi nägemisega.

Sadamast algas inimese teekond, et kasvatada
oaasi enda sisse. Et näha kristalle ja teadmiste
jõgesid ja silmis punab ainult matmata veri.

Inimene kasvabki enamaks kui midagi pole 
vaadata. Inimene kasvabki endaks.

Pärast kõrbe algab siiditee ja viib päikese
sünnimaale. Ja kaugemalegi tagasi algusesse.

Pärast kõrbe.

Aga alles.

Kui Tartu linnal oleksid väravad. Kasvõi need ammu

unustatud valgete pärgade all. Need purpurroostesed

väravad. 

Kui Tartu linnal oleksid need ja palverändurite ojad

mis jooksevad ilmutuse jõkke. (Mereni on veel aega)

Kui Tartu linnal oleksid vanad tornid kiibitsemas tosinat põlve 

ja tänaseks õpetaks neist ainult mõni ahenev sammas 

või sillutiseta tänava nurk.

Kui Tartu linnal oleksid surnute alleed ja surnute 

mõtted kolamas öiste rändurite õlul.

Kui Tartu linnal oleks oma vaim ja oleks oma usk.

Kui Tartu linnal oleks.