Külvata metsikut kaera

Terve müriaad naisi. Plikasid ja vastsündinuid ja kesk-
ealisi ja vanamutikesi. Terve üksik õhtu kõiki neid
mineviku vaime ja klaas või pokaal hüvastijätusnapsu.
Klaas või pokaal minu lemmik elumahla. Seal kaskede
all kus võtsin vaevaks või ilma, et noppida sul õit. Õisi.
Nüüd närtsin ise ja morn tuul vilistab põrandalaudade
vahel. Morn nägu ja vaim vaatab mu klaasist või pokaalist.

Oh külvata metsikut kaera. Mu ainus mõistmine ja ravi.
Kuulata isehakanud isa. Hambutu põllumees kes igatseb
oma eostajaid. Kes pelgab õrnema soo puudutust. Pelgab
oma sisemuses nutvat tüdrukut. Hambutu mehe õpetuse
järgi elasin elu esimesi aastaid. Elasin enne elama hakkamist.

Oh külvata metsikut kaera. Chai kõrval istub lakkimata
neidis. Istub ja silmitseb mu pelargooniumi. See lill on
jäänud Fausti ajast. See lill on meile õppetund. Aja kongist
välja oma tigeduse vaim ja vaata silma mulle – õpetatud 
mees või õpetatud naine. Tääk südames on parem
kui tühjas rinnus. Osata olla enamaks võimeline. Ma tean.

Terve müriaad elusid. Juba enne kui keerubid said kandma
trooni. Mina seisin seal ja mängisin ihade Napoleoni. Ihaldasin
kõigist lastest sind ja sinu sees oli ainult vaikus. Vaikuses
keerasin selga ja vandusin. Üks kord tuleb tuhat ööd ja
mõte millest algab. Algab tänaste päevade müriaad. Terve.

Ära pane pahaks tige piiga või poiss. Ma ei naera elu üle.
Olen elust üle ja mõne klaasi või pokaali taga kohtasin ja
kohtan teid veelgi. Kõik käivad mu laua kõrvalt mööda.
Mõni ebaviisakas jääb end võõrustama ja nemad meeldivad
mulle enam, sest nemad ei karda. Nemad vaatavad end peeglist.

Naerata nüüd jälle sa. Naerata nagu eile õhtul. Naerata. Naerata.