Anagnorisis

Laval seisab noor mees. Vana poiss ja vaatab prillide tagant
kaugusesse. Mustadelt raamidelt on kulunud värv ja aeg
pole kaugel. Ta lõi endale tooliga pähe ja purustas nina.

Saali tagumises otsas vahib öökullisilmadega lõbutüdruk
ja katsub end. Tallinnat näed – see kilukarbivaade. Saal
on täis – nagu kilud karbis. Saal nagu Tallinn. Kriitik
vihkab ja armastab oma talentide linna. Rastaöö unenägu.

Mõni tõuseb ja viskab roose. Mõni kapsaid. Mõni verise
rätiku. Peatage võitlus. Nüüd algab rahu ja küllus. Nüüd.

Lavale ilmub küürakas vanadaam ja sööb kapsaid ja roose.
Olgu sõda või rahu, süüa peab saama. Lavalaudade alt
kerkib sametisi leeke. Leekides Saat-antsu karvane kabi.
Leekide taga on meri, seda võiks auditoorium teada.

Plaksutades lööb siidi taga suurte silmadega poiss trummi
ja kutsub taevaseid vägesid. Lavale astub noor mees. Vana
poiss ja vaatab prillide tagant kaugusesse. Mustadelt raamidelt
on kulunud värv ja aeg pole kaugel. Ja nii edasi kuni laval
lava sees on lava millel pole otsa ega äärt ja seal laval seisad
sina, kes sa siin põled uudishimust. Põle mu sõber. Põle.

Aplaus ja lõbutüdruk võib saada emaks ja enne seda tütreks.
Aplaus ja proovis näeme. Proovime uuesti. Kustutage tuled.